Ahto Lobjakas: sead lendavad

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et Kreeka peaministri otsus panna abipakett referendumile on vallandanud sündmuste ahela, mille üle pole kontrolli mitte üksnes Papandreoul endal, vaid ka mitte kellelgi teisel.
 

Euroopa lähemas ajaloos ei ole läidetud süütenööri, mille küljes oleks veel rohkem püssirohutünne. Kreeka peaministri Georgios Papandreou otsus panna eelmisel nädalal eurotsooni tippkohtumisel kokku lepitud abipakett referendumile on kui kepslemine miiniväljal, kus kindlat maad on vähem kui jalatäie jagu, võimalusi mingisugune hävitav ahelreaktsioon käivitada samas vaid veidi vähem kui mustmiljon.

On raske ette kujutada destruktiivsemat sammu kui panna referendumile küsimus, mille otsas ripub ülejäänud kontinendi käekäik üsna pikas perspektiivis. On raske ette kujutada midagi, mida Angela Merkel möödunud kolmapäeval Bundestagilt Kreeka abipaketi jaoks raha välja rääkides vähem tõenäoliseks pidanuks kui võimalust, et Kreeka valitsus selle algul vastu võtab ja siis andjaile tagasi näkku viskab. Pärast seda kui Merkel on teab mitmendat korda väljendanud veendumust, et Kreeka langemine võib vallandada sündmused, mille lõpus terendab kontinendi jaoks taas kord sõda.

On üks asi, et Kreeka peaminister ei hoiatanud sammust ette ELi liidreid ega isegi omaenese rahandusministrit. Võib-olla tundus talle, et tal on mängimiseks veel kätte jäänud mõni kaart.

Võib-olla on tegemist mingi sügavalt isikliku kalkulatsiooniga, mis aitab tal veidi kauemaks võimule jääda üha rohkem püssirohutünniga sarnanevas riigis. Võib-olla usub ta, et «võidab» referendumi – kuigi on raske, kui mitte võimatu näha, kuidas ta sõnastab küsimuse, millega küsitakse Kreeka rahva toetust vihatud kasinusmeetmeid sisaldavale abipaketile nii, et abipaketti selles ei mainita.

Võib ju ka olla, et Papandreou lootis lihtsalt ehmatada Berliini ja nii välja kaubelda leebemad tingimused, kuigi terve mõistuse jaoks on ilmselge, et sellisele väljapressimisele on Saksamaal peaaegu et füüsiliselt võimatu alluda.

See kõik ei mängi tegelikult rolli, sest vallandunud on sündmuste ahel, mille üle pole kontrolli (loomulikult) mitte üksnes Papandreoul endal, vaid ka mitte kellelgi teisel. Referendumiga on ta hoolitsenud selle eest, et Berliini ja Pariisi parimadki plaanid on kui tühi õhk. Džinn on pudelist väljas ja tõenäoliselt ei aitaks enam seegi, kui Papandreou peaks homme kaotama referendumi korraldamiseks organiseeritud usaldushääletuse Kreeka parlamendis.

Rahvusvaheliste rahaturgude arusaam, mida võib endast kujutada üks «krediidisündmus» (inimkeeli maksejõuetus) Vahemere-Euroopas, on juba saanud hoopis teise ilme. Oodata võib kõike. Kindad on käest võetud.

Täispankrot võib valitsustele tunduda eelistatavana ükskõik millisele läbiräägitud lahendusele. EL ei suuda nurka aetud liikmesriike enam poliitiliselt kontrollida. Ja nii edasi. Kõik see – ja praegusi ebakindlaid olusid arvestades veel enam – arvestatakse sisse teiste majandussurma serval vaakuvate õnnetute laenuhindadesse.

See tähendab, et küsimus, mida Kreeka referendum detsembri lõpus või jaanuaris otsustab, on selleks ajaks akadeemiline, ilma igasuguse tähenduseta. Sest kui enne peaks EFSFilt toetust vajama Itaalia või (väga must stsenaarium) Prantsusmaa, poleks referendumi ajaks enam fondi, mis Kreekale abi pakuks.

Mõlemad riigid garanteerivad EFSFi ise suurte summadega, rääkimata sellest, et EFSFil poleks nagunii ressursse nende eneste päästmiseks. Kreeka otsus maksab juba mõlema riigi jaoks rahaturgudel reaalset raha. Ilma laenamata nad ei saa (Eestis populaarsed jutud, et kriisi aitaks lahendada laenumajandusest loobumine, eeldavad põlvkonnapikkusi reforme).

Juba praegu käib Itaalia kümneaastaste võlakirjade intress üle kuue protsendi, mida peetakse pikas plaanis jätkusuutmatuks. Prantsusmaa laenab nelja protsendi peal ja kardab meeleheitlikult laenureitingu alandamist, mis automaatselt tähendaks kallimat intressi (kohalikud eksperdid on arvutanud, et alguses võrdub üheprotsendiline intressitõus aastas umbes 15 miljardi euroga).

Mis sellele järgneks, teab üksnes jumal, ja kui jumalat pole, siis mitte keegi. Eurotsooniga oleks ühel pool. Arvata võib, et Saksamaal puuduks motivatsioon püüda koos hoida midagi, millest puudub Prantsusmaa. Meil ei hinnata tihti seda ajaloolist ja poliitilist sügavust, mis teeb eurost midagi palju enama kui lihtsalt rahaliidu.

Saksamaa ja Prantsusmaa poliitilised eliidid on seda projekti haudunud enam kui põlvkonna vältel. See on osa nende poliitilisest DNAst. Ilma ühisrahata oleks Saksamaa-Prantsusmaa telg puru ja koostöö-DNA kohal vähkkasvaja. See on see, millele Merkel lõppkokkuvõttes oma kassandraliku jutuga viitab.

Muidugi on võimalik, et juba nüüd on hilja. Ka kõige parema stsenaariumi korral ootab Vahemere-Euroopat teise järgu kodanike staatus Saksamaa juhitud majandus-Euroopas, koos asja juurde käiva poliitilise potentsitusega. Aga just nemad on Prantsusmaa loomulikud liitlased, materjal Saksamaa ning tolle Ida- (ja vähem Põhja-Euroopa) tagala tasakaalustamiseks. Euroopa jääb igal juhul pikaks ajaks lonkama.

Ei või unustada, et Kreeka küljest jookseb palju muid niite. Referendumi läbikukkumine tähendaks kohest pankrotti ja vapustusi, millega võrreldes praegused rahutused on lapsemäng. Mures peaksid olema kõik naabrid. Peamiseks stopperiks piiridel oleks Bulgaaria. Aga Kreeka naabriteks on ka vähem sõbralikud Albaania ja Makedoonia, kelle taga on ajalooliselt ebastabiilne Balkan.

Selles liinis edasi arutledes võiks küsida, kas ja mis seos on Papandreou suitsidaalse soolo ja Kreeka otsuse vahel tugevdada oma sõjajõude 400 tankiga. Kreeka konkurentsitult keerulisim naabrisuhe on Türgiga, kellega korduvalt on piirinägelustes jõutud sõja veerele. Kummale läheks appi ­NATO (see on krutskiga küsimus)?

Veidi vähem apokalüptilises võtmes kerkib terve kobar küsimusi eurotsoonist lahkunud Kreeka edasise osaluse kohta Euroopa Liidus. Kas saaks tegemist olema mõistliku koostööpartneriga?

Kas ülejäänud ELis oleks tema suhtes piisavalt usaldust? Kui suur on tõenäosus, et Kreeka mõnes tulevases tüliküsimuses taas toru oimukohale asetab? Aga jällegi, see kõik on ilmselt akadeemiline, sest karta on, et ELil on selleks ajaks juba palju suuremaid muresid.

Eestis levinud sümpaatia Kreeka demokraatliku «kodanikujulguse» suhtes on inimlikult mõistetav. Aga selle sümpaatia pilk on nüri nii minevikku kui tulevikku sihitult. Eurotsoon ega EL pole Nõukogude Liit. Tema probleeme ei lahenda väravate avamine pea kaotanuile. Täielik pankrot on viimane asi, mida Kreeka kodanikele vaja oleks. Kaotada kontroll eurotsooni kriisi üle on viimane asi, mida on vaja Euroopa Liidule.

Aga eelkõige on see viimane asi, mida oleks vaja Eestile. Kui eurotsoon laguneb ja EL jääb halvatuks (paremal juhul), leiame end taas üsna üksinda Läänemere idakaldal, lõunas katatooniline Läti, idas tõusev Venemaa, põhjas ja läänes regiooni ainsad iseseisva kaitsevõimega lääneriigid, keda meie kahjuks huvitame vaid turgudena.

Inglise keeles on väljend tähistamaks midagi, mille tõenäosus on null: see juhtub siis, kui sead lendavad. Kreeka teatavasti on koos Hispaania, Itaalia ja Portugaliga osa lühendist ­PIGS («sead» inglise keeles). Kokku saame: sead lendavad.