Päevatoimetaja:
Angelina Täker

Abramovitš: ma ei tegutsenud eriti eetiliselt

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Roman Abramovitš.
Roman Abramovitš. Foto: SCANPIX.

Jalgpalliklubi Chelsea Vene miljardärist omanik Roman Abramovitš tunnistas, et kasutas 1990. aastate Venemaal ärivõtteid, mis olid küll üldlevinud, kuid «mitte eriti eetilised», tõustes plastmassist mängupartide valmistajast nafta- ja metalliimpeeriumi omanikuks.

45-aastane Abramovitš, kelle on Londoni kohtu ette tirinud endine partner ja tänane rivaal Boriss Berezovski, katkestas eile pikaleveninud vaikuse ja kõneles vande all oma kiirest tõusust NSVLi kokkuvarisemisele järgnenud nõiakeerises.

Berezovski taotleb kohtu vahendusel 6,5 miljardit dollarit kahjutasu. Ta süüdistab Abramovitši selles, et viimane survestas teda müüma 2001. aastal Vene naftafirma Sibnefti aktsiad 1,3 miljardi dollari eest – mis oli kõvasti alla turuväärtuse – ähvardades teda, et vastasel korral sundvõõrandab nad Venemaa tolleaegne president Vladimir Putin. Abramovitš eitab seda.

Berezovski advokaat Laurence Rabinowitz, kes küsitles Abramovitši ilmse eesmärgiga leida vasturääkivusi ja segaseid asjaolusid viimase nooruspõlvest, päris magnaadilt, kas tema või keegi ta äripartneritest on kunagi dokumente võltsinud.

«Kui dokumentidele varasemate kuupäevade omistamine pole eriti eetiline, siis selles võiks meid ehk süüdistada küll,» ütles Abramovitš kohtule, olles esimese hooga öelnud, et ei tema ega ükski tema lähedane inimene pole iial ühtegi dokumenti võltsinud. «Selline asi oli Venemaal tavaks ning seda oleme me teinud kindlasti... Käesoleva kohtuasja puhul ei oska me öelda, kas mõni dokument dateeriti paar päeva varasemaks või mitte.»

Hetkel pole selge, kas antud tunnistus mõjutab ka otseselt kohtuasja, mis seisab suuremalt jaolt 16 aastat tagasi sõlmitud suulistel kokkulepetel, mis tehti luksjahtidel, suusakuurortides või lennujaamades ja millest kirjalikke jälgi pole.

Rabinowitz tõi lagedale Moskva prokuröride 1992. aastast pärit korralduse Abramovitši arreteerimiseks, kes kauples tol ajal naftasaadustega. Nimelt olid Komi linna Uhta rafineerimistehasest läinud kaduma 55 tsisternvagunit diiselkütusega. Uurijad süüdistasid Abramovitši dokumentide võltsimises koostöös tehase juhtidega.

Kadunud diisel tuli välja ja Abramovitši sõnutsi sinna see asi ka jäi. «Mind lasti vabaks ja probleeme polnud,» ütles ta.

Abramovitš väidab, et Berezovski polegi kunagi omanud neid Sibnefti aktsiaid, mida ta väidetavalt müüma sunniti. Ta ütles aga, et maksis Berezovskile selle eest, et viimane korraldaks talle ligipääsu endise presidendi Boriss Jeltsini ringkonda.

Berezovski elab alates aastast 2000 Suurbritannias eksiilis, kuna sattus Putini silmis ebasoosingusse.

Abramovitš andis oma tunnistuse vene keeles, kohtutõlgi abiga. Enamjaolt piirdusid ta vastused sõnadega «jah» või «ma pole nõus».

Ta ütles, et ei pürginud kunagi avaliku elu tegelaseks. Oma sõnutsi ei olnud ta 1994. aasta lõpus Berezovskiga kohtudes «suur äritegelane». «Küsimus pole selles, kas äri oli suur või väike. Ma lihtsalt tekitasin enda ümber natuke müra,» ütles Abramovitš.

Kohus jätkub.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

Märksõnad

Tagasi üles