Münchau: mis päästab euro, tapab liidu

Euroopa Liidu riikide juhid. Foto: SCANPIX

Angela Merkel ütleb juba tükk aega: kui kukub euro, kukub Euroopa. Saksa kantsleril on õigus, kuid ma lisaksin: kui euro pääseb, kukub Euroopa ikkagi.

Asi on nimelt selles, et euroala kriisi lahendamiseks vajalik poliitika hävitab praeguse Euroopa Liidu. Eriti sügavad tagajärjed tabavad selliseid riike nagu Suurbritannia, Rootsi ja Taani.

Euro toodi areenile kahe vale turjal, mida Brüsselis loorberitel puhkavad poliitikud eriti torkida ei tahtnud.

Esimene – ja nüüdseks üldtuntud – vale oli, et rahaliit saab eksisteerida ilma poliitilise integratsioonita.

Teine vale tulenes esimesest: et ELi euromaad ja mitte-euromaad saavad jätkusuutlikult kooseksisteerida. See oli idee, et EL võiks olla «klubide klubi». Me kõik jagame ühisturgu, kuid muus osas kooseksisteerime paindliku ja muutuva geomeetria raamistikus.

Euroala kriisijuhtimises ilmneb juba suund, mis sellega kokku ei lähe. Euromaade läinudnädalane otsus finantsstabiilsuse fondi egk EFSFi võimendada lükkab eurotsooni ülejäänud EList erinevale teele.

Meede ise on sama ebapiisav, kui eelmised «kõikehõlmavad kavad». Globaalsete investorite skeptitsism sunnib aga peale järjest rohkem edasisi kriisimeetmeid. Eurotsooni liikmed vajavad Euroopa Keskpanka kui viimsases hädas laenuandjat. Nad lähevad riigivõlakirjade tagatiste osas üle isiklikult vastutuselt kollektiivsele vastutusele, võib-olla on tulemuseks ühine eurovõlakiri.

Lahendamaks fundamentaalseid struktuurseid probleeme, peavad nad ühtlustama oma finantssektorid, parandama toote- ja teenusteturge ning koordineerima tööturu reegleid – mida praegu ei lubata puutuda. Nad peavad hakkama koordineerima maksupoliitikaid ja asi võib lõppeda sellega, et tulevad euroala tasandil maksud.

Mu peamine point pole see, et eurotsooni huvid põrkuvad mitte-eurotsooni huvidega. Selge see, et põrkuvad. Aga veelgi olulisem on, et eurotsooni kriis nõuab poliitikaid, mis on risti vastu ELi omadele – eriti kui asi puudutab ühisturgu.

Kui turgude integreerimisest rääkida, siis on hättasattunud rahaliidu vajadused sootuks erinevad, kui laiemal klubil, mis huvitub peamiselt vabakaubandusest.

Eurotsooni vaatevinklist seisab ühisturu peamine läbikukkumine selles, et jagu pole saadud jonnakatest majanduslikest disproportsioonidest (ehk tasakaalu puudumisest). Eurotsoon ei vaja tegelikult ühisturgu, vaid pigem midagi majandusministri taolist.

Sama loogika kehtib finantssektori osas. Eurotsooni riigid ei ole piisavalt suured, et pakkuda usutavat kindlustust oma finantssüsteemidele. Aja jooksul peavad nad panema paika ühise deposiidikindlustuse, pankade pankroti reeglid ja pangandusjärelevalve. See ei tulene aga ühisturu loogikast, vaid vajadusest säilitada ühisraha usaldust ja stabiilsust. Eurovälised ELi liikmed selliseid struktuure isekeskis ei vaja, rääkimata sellest, et peaksid end allutama režiimile, mida juhib eurotsoon – iseenda huvidest lähtuvalt.

Kas peaksime siis eeldama, et mitte-euromaad ei löögi omavahel kampa, et seista vastu eurotsooni enesekesksele poliitikale? Olen kuulnud ettepanekuid, et eurovälised peaksid paralleelselt eurotsooniga omaenda tippkohtumisi pidama. Vaevalt nad seda teevad. Mitte-eurotsoon on esiteks väiksem – 10 riiki 17 vastu – ja teiseks veelgi kirjum.

«Kümnene kamp» koosneb kolmest alagrupist: need, kes euroalasse kindlasti ei astu (nt Suurbritannia); need, kes sinna väga tahavad, kuid ei vasta veel kriteeriumitele (nt Leedu); ja siis need vahepealsed.

Loomulikult ei saa eurotsoon tsoonivälistele Euroopa lepete muutmist jõuga peale suruda. Vetoõigus jääb. Aga ilmselt hakkab eurotsoon lahendama oma kriisi viisil, mis «päris leppemuudatust» ei vaja. Üheks Lissaboni leppe kõige olulisemaks – ja tol ajal kõige vähem arutletud – innovatsiooniks oli see, et liikmesriikide rühmitustele anti võimalus edendada koostööd teatud poliitikavaldkondades. Teoreetiliselt võivad mitteliikmed eurotsooni poliitika vastu kampa lüüa. Praktikas seda aga ei juhtu.

Sedamööda, kuidas euroala oma kriisi lahendab, kujuneb mikromajanduslikust ühendusest makromajanduslik liit. Britannia, Rootsi, Taani ja teiste «väliste» jaoks ei olegi enam küsimus vaid selles, kas liituda või mitte.

Küsimus on hoopis, kas nad tahavad jääda organisatsiooni, millega on üha vähem ühist.

Copyright The Financial Times Limited 2011.