Turumajanduse nähtamatu käsi kägistab eestimaalast

EBS-i majandusteooria õppetooli lektor Lauri Luiker. Foto: Toomas Huik

Kui kõrge elatustasemega riigis vähendab toiduhinna tõus elanike reaaltulu samas ulatuses, siis vähem jõukas riigis nagu Eesti on toidu ja energiakandjate hinnatõus tarbijale vähemalt kaks korda suurema mõjuga.

Kaupluste letid on lookas väljaspool Eestit valminud toodetest. Tarbija soetab välismaiseid kaupu soodsama hinna või erinevuse eelistuse tõttu. Meile meeldib kaupu valida ja tavaliselt on enamik kestvuskaubast võõramaise päritoluga.

Toidukaupade puhul näib «eelista eestimaist» seni veel paika pidavat, ent ka siin on poodides paras virn importi. Maaletoojad korraldavad kauba jõudmise välismaalt meie kaubandusse ning letihind kaupluses peegeldab selle kauba hinna kujunemist ehk lisandväärtuse summat.

Pikas ketis on igas lülis lisatud oma osa ning tarbija peaks tegema lõpliku otsuse letihinna järgi. Kaubandusteoorias tähendab ühehinnaseaduse mõiste seda, et kauba hind kodumaal pole muud kui vahetuskursiga korrutatud välismaine hind.

Zlotid ja eurod
Märkasin hiljuti ühe suure selvehalli letil juustupakendit, millel ilutses kollases ringis punaste numbritega hind Poola zlottides ja selle all muidugi meie müügihind eurodes. Jäädvustasin selle huvitava pildi ja asusin kontrollima ühehinnaseaduse paikapidavust.

Valuutade vahetuskurssi aluseks võttes oli juust Eesti jaemüügis ligi kaks korda kallim kui Poolas! See viis Euroopa riikide kütusehindade võrdluse lehele, kus selgus, et mitte ainult Poolas, vaid ka Luksemburgis on bensiin odavam kui Eestis. Reisimine (kaugele lõunamaale) osutub meil samuti kallimaks kui sama teenus, mis ostetud näiteks Piiterist. Miks on hinnad sellised ja miks on hindade tõus meil oluliselt suurem kui meie partnerite juures?

Kindlasti ei seleta kauba hinnaerinevust suure vahemaaga Poolast või eriti nõutud tootega, ammugi mitte elatustaseme vahega. Tõenäoliselt on Eesti kaubandus tulvil sarnaseid juhtumeid, mistõttu lõpliku hinna kujunemine ning hindade muutused vajavad selgust. Hindadel peaks majanduses olema valgusfoori roll: hinnakasv näib punase tulena ning hinnalangus avab rohelise tee suuremaks kulutamiseks.

Nii peaks turumajanduse «nähtamatu käsi» edukalt toime tulema tasakaalu leidmisel ja sellega ka meie piiratud ressursside jaotusel. Nähtamatu käsi aga kipub mõnikord olema fantoomina toimetava röövli oma, kel mitmes valdkonnas Eestis on olematu konkurentsi tingimustes kerge toimetada. Krõbe hinnalisand (eespool nimetatud juustu näide) võib anda aimu vahendustegevuse kasumlikkuse võimalustest.

Turumoonutus
Sageli ulatuvad probleemi juured majanduspoliitikasse, mille kaudu valitsused üha enam turgu mõjutavad, ent sellega ka turumoonutusi tekitavad. Turumoonutus kajastub hinnas ning olgu see poliitiliselt soovitud või mitte, saab alguse eemaldumine tasakaalust.

Näiteks on autokütus, mille puhul meil üle poole hinnast läheb mitte bensiini tootjale või edasimüüjale, vaid riigikassasse erinevate maksudena. Mõne riigi valitsus aga hoopis tasub osa kütusehinnast tarbija eest.

Valitsuse roll kogunõudluses on üha suurenenud ja Eesti on järjekindlalt võtnud üle käitumismalli, mida võib lubada pigem suur või suureneva rahvastikuga kui mikromajandusega riik. Omal moel kajastub see vastuolu hindades, kahjuks meie tarbijale pigem ebasoodsas suunas.

Hindade tase on oluline, ent tasemest veelgi tähtsam on selle muutus. Nii on hinnataseme stabiilsus ehk raha ostujõu säilitamine keskpanga üks peamisi eesmärke ja selle mõõdupuuks ongi tarbijahindade muutus. Ent keskpankurid on enda jaoks loonud kummalise hinnaindeksi, mis harmoniseeritult peegeldab pigem robotite elukorraldust kui arvestab inimvajadustega. Meile oluline inflatsioon aga on Eestis suurim nii euroala kui kogu Euroopa võrdluses.

Majandusteoorias peasuunda esindav koolkond leiab, et töötuse määra languseks on tarvis reaalpalga langust ning seetõttu on mõningane inflatsioon suisa tervitatav, saavutamaks tööturu tasakaalu kiiremini. Võlgnikud, kel laenu intressimäär fikseeritud, peaks samuti maksma reaalselt inflatsiooni võrra väiksemat intressi. Aga need ei saa kindlasti olla argumendid Eesti kontekstis.

Tööturu probleem on muus kui reaalpalgas, hullem veel – just meie keskmise reaalpalga langus tosina kvartali kestel on tekitanud kodumaise vaegnõudluse! Endiselt on kõrge töötuse määr ja madal erasektori hõive. Lisame võlgnike mure, kel laenuprotsendi määr pigem tõusnud ning purunebki põrmuks teooria. Siiski ei keerle lugu pelgalt viieprotsendilise ametliku inflatsiooni ümber.

Arvestades meie tulude jaotust ning nende majapidamiste hulka, kel kulutustest suurim osa läheb tagamaks elementaarne toimetulek, peaks prügikasti heitma n-ö keskmise tarbija inflatsiooninumbri. Tegelikult tuleks seda teha ka eespool toodud põhjuseta, sest «keskmist» tarbijat, nagu statistikaamet oma arvutustes pakub, pole olemas! Samuti pole mõtet arvutada kogutulu elaniku kohta, kui ei võeta arvesse tulude tegelikku jaotust.

Kimbatuses tudengid
Tudengid Prantsusmaalt olid hämmingus, kui neile sai selgeks meie toidukaupade kõrge hinna ja morni kassiiri halva tuju võimalik seos – nimelt selgitasin, et see inimene sealpool kassat teenib iga kuu summa, mille lahedad noormehed iga nädal laiaks löövad. Nad vaatasid seejärel minutikese teineteise otsa ja näisid kimbatuses olevat.

Paljudel meist läheb ligi pool tuludest n-ö elu säilitamiseks (toit, eluase, küte). Kui võtame tarbijahinnaindeksi mõõtmise aluseks olevast ostukorvist luubi alla need kulutused, sest just see määrab meie arusaama hinnatõusust, osutub tegelik inflatsioon ligi kaks korda ametlikust suuremaks. Empiirilise makroökonoomika eest jagati hiljuti Nobeli preemia ja selles vallas on üks tõdemus Eestile, kus iga viienda tulu on allpool suhtelise vaesuse piiri, st 60% netotulu mediaanist.

Kui kõrge elatustasemega arenenud riigis vähendas toiduhinna tõus elanike reaalset tulu samas ulatuses (oludes kui kogutulu isegi kasvas reaalselt 2% aastas), siis vähem jõukas riigis nagu Eesti on toidu ja energiakandjate hinnatõus tarbijale vähemalt kaks korda suurema mõjuga!

Niisiis arvutame veel kord ja saame kurva tõdemuse, et meie elanike reaaltulu langus võib olla ligi 15 protsenti aastases arvestuses! Tuu kikas ei kiri õigel aal, kel jala om ärä külmunu… Hea, et erasektoris veel sääste jätkub, ent üha rohkem tekib ka ametlikus statistikas mittekajastuvat tegevust.

Kahjuks on majanduspoliitikas praegu selline olukord, kus fiskaalpositsiooni jätkusuutlikkusest rääkimine on mantra justkui lootuses, et kes kannatab, see kaua elab. Alandlikkus aga on üha enam pöördumas vihaks ning selle tunnistuseks on sündmused terve aasta vältel kogu maailmas.  
 
Turumajanduse eetika
Ühelgi teisel rahval peale eestlaste pole populaarseimate vanasõnade hulgas nii toredat kodumaist kui et «parem suutäis soolast kui maotäis magedat». Aga magedaks on see lurr läinud, mistõttu poliitikud ja keskpankurid, asuge kiiresti oma tegelikke kohustusi paremini täitma!

Kui turukonkurents ei toimi, siis poliitikute ülesanne on puudused kõrvaldada ja/või mitte luua uusi. Avalik sektor ei peaks kulutama enam kui kolmandiku rahva kogutulust üle ühe majandustsükli. Kui raha ostujõud kiiresti kaob, siis keskpanga põhieesmärk on täitmata ning tuleb kriitiliselt hinnata oma võimalusi, nt laiendades oma arusaama inflatsioonist tegelikkusele vastavamaks. Kõige tipuks muidugi tõdemus, et turumajandus ilma eetiliste põhimõtete, usalduse ja vastutuseta ei suuda ellu jääda.