/nginx/o/2011/10/27/810308t1h8302.jpg)
Kultuuriministeerium on algatanud uue määruse muutmise eelnõu, mille kohaselt 1. jaanuarist 2012 soovitakse osale salvestusvõimalusega tehnoloogiatoodetele kehtestada kolmeprotsendiline lisamaks ehk nn tühja kasseti tasu.
Paul-Kristjan Lilje: salvestad või ei, maksad ikkagi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kassetimaksust kavandatakse kompenseerida filmi- ja muusikatööstuses autoritele saamata jäänud tulu. Kassetimaksuga maksustakse portatiivsed meediapleierid, salvestavad digiboksid, kodukinokeskused ja telerid.
On õige, et autorid peavad saama oma loomingu kasutamise ja esitamise eest tulu, aga kuidas? Praeguse eelnõuga üritatakse tühja kasseti tasule omistada õiglase tasu korjamise põhimõtet, kuid olen arvamusel, et eelnõu praegu õiglusest küll ei lähtu. Olles Elioni sisuteenuste juht ning samas ka Eesti Autorite Ühingu liige, tunnetan selgelt, kui valest loogikast määruse uue teksti koostamisel on lähtutud.
Kui ma ostan teleri, millel pole salvestusfunktsiooni, siis miks peaks minu ostu uue maksuga koormatama? Pea igale tänapäevasele telerile ja digiboksile saab teoorias lisada kõvaketta, kuid see on ennekõike lisavõimalus. Seega, miks ma pean maksma maksu võimaluse eest oma digiboksile kõvaketas lisada, mida ma võib-olla kunagi ei tee?
Õiglane ja loogiline oleks, et maksan «kassetimaksu» vaid siis, kui ma autori loomingut-toodangut tegelikult tarbin, aga mitte siis, kui ma seda võib-olla kunagi tulevikus tarbima hakkan. Eeldusi maksustada on väär ja ebaõiglane.
Asi on tegelikkuses aga veelgi absurdsem. Oletame, et mul ongi kodus salvestav teler ja ma salvestan saateid või filme, mis on eetris siis, kui mind pole kodus. Salvestatud programmi vaatan siis, kui mulle sobib, kuid, nagu maailma praktika näitab, enamasti mitte rohkem kui korra. Seega lükkan ma telesaate vaatamise aega lihtsalt edasi.
Kui ma sellisel viisil salvestusvõimalust kasutan, siis peaks ju kõik korras olema, sest programmide pealt, mille vaatamist ma vaid edasi lükkan, on õiguste omanikele tasu maksnud nii telekanal kui telepilti edastav teenusepakkuja, ja kolmekordne tasu maksmine on juba väga kaugel õiglase hüvitise korjamisest.
Kui ma soovin sedasama salvestust näiteks arvutiga reisile kaasa võtta ning kasutan DVD salvestajat ja loomulikult ka DVD toorikut, siis maksan veel kaks korda. Kas see oleks õiglane? Kohati jääb mulje, et määrust luues eeldatakse juba eos, et tarbija kasutab tehnoloogilisi vahendeid peamiselt ebaeetilisel moel ja tegeleb piraatlusega. Selline eeldus solvab mind tarbijana.
Aga kas ongi mõtet selle kolmeprotsendilise hinnatõusu pärast muretseda? Tarbijad on harjunud hindade kasvuga, enamik on oma tarbimisharjumusi vastavalt kohendanud või käega löönud. Tegelikult on see hinnatõus isegi suurem kui kolm protsenti, sest proportsionaalselt kasvab ka käibemaks: korralik teler maksab 500 eurot, selle pealt kolm protsenti on 15 eurot.
See ei ole väike raha, eriti kui tarbija salvestamise võimalust ei kasuta või see seadmel puudub. Selle raha võiks tarbija õiguste omanikele raamatute, muusika ja filmide ostmise või rentimise eest maksta, aga seda siis, kui ta ise nii otsustab.
Pärast majandussurutist on tehnoloogiatoodete jae- ja hulgimüüjatel juurdehindlused (üli)madalad. Isegi 2010. aastal oli enamik seadmete maaletoojaid kahjumis ning ainult mõni teenis kasumit, mis jäi aga alla ühe protsendi. Kui hinnatõus tuleb, siis saab see tulla vaid ostja arvelt. Ettevõtted ei suuda praeguses olukorras seda hinnatõusu enda kanda võtta.
Kui hinnad tõusevad, siis võivad kahjud veelgi suureneda – nii mõnigi müüja võib sattuda suurtesse raskustesse. Teada on, et konkurentsi vähenemine kipub sageli hindasid kergitama, kaupade valikut vähendama jne. Miskipärast ei soovi eelnõu loojad seda mõju välja tuua. Igal juhul tuleb see kõik tarbijal kinni maksta.
Olles aastaid töötanud Elionis, kes on Eesti üks suurimaid elektroonikakaupade müüjaid, juhtinud ettevõtte sisuteenuste arengut ja olles selle valdkonnaga hästi kursis, võin öelda, et sellise määruse jõustumine mõjuks ärile negatiivselt.
Tühja kasseti tasu kogumine, nagu ka juba nimi viitab, on väga vana ja oma olemuselt aegunud meede, mis ei vasta tänapäevastele tarbimis- ja ärimudelitele. Tarbijana tahaks hüüda: tarbijakaitse, kus on sinu silmad?