Ajakirjanik ja ettevõtja Tarmo Virki teeb Eestis džinnirevolutsiooni

Tarmo Virki on kogunud tuntust kui start-up ettevõtluse toetaja, samuti kui samateemalise ajakirja looja. Praegu arendab Virki üheskoos abikaasaga Saaremaal brändinime Lahhentagge kandvat džinnitootmisettevõtet. Esimesed eksporttehingud on nüüdseks juba tehtud ning lippu hoitakse kõrgel. Foto: Erakogu

Startup-maailmas tuntust kogunud, varemalt pikki aastaid meediavaldkonnas toimetanud Tarmo Virki tegi aasta tagasi suure otsuse: kolida täielikult Saaremaale, et alustada seal Lahhentagge nimelise kaubamärgi all ehtsa ja saaremaise džinni tootmist.

Elus on küllalt näiteid juhustest, mil üks või teine elusündmus annab meile impulsi astuda veel teine ja kolmaski julge samm.

Tarmo Virki oli aastaid sõitnud kahe kodu - Tallinnas ja Saaremaal asuva - vahet ning iga kord mandri suunas tagasiteele asudes mõtelnud, et "pagan, peaksime selle ikka ära tegema!"

"Selle" all pidas Virki silmas päriselt "Saarde" ehk Saaremaale kolimist. Tänaseks on perekond end saarlastena sisse möllinud ning aastatagusest otsusest tunneb kogu pere vaid rõõmu. Seda enam, et nimelt Saaremaal on algus pandud tootmisettevõttele, mille osas vähemasti algus tõotab kõrget lendu. 

"Maailmas on väiketootjad haaranud juba juhtohjad džinniturul, Eestis me oleme samasuguse "džinnirevolutsioonini" kohe-kohe jõudmas, lisaks Lahhentagge'le on siinsele turule tulnud või tulemas mitu põnevat väiketootjat," ütles Virki.

Ajaks, mil Tarmo Virki ning tema abikaasa juunis 2017 oma kodu koos koera ja lapsega Tallinna vanalinnas auto peale pakkisid, olid esimesed neli aastat ettevõtjana juba seljataga. „Oli aeg võtta suund Saaremaale, et uuele ettevõttele Lahhentagge hing sisse puhuda,“ meenutas ta.

„Mõned inimesed ilmselt sünnivad ettevõtjaks, teised saavad selleks keskkonna mõjul. Mina kuulun kindlasti nende teiste hulka,“ alustas Virki. Kuigi mõtteid ettevõtte loomiseks oli mehel olnud mitmeid juba ülikooliaastate jooksul, ei oleks ta enda sõnul ilmselt nendeni jõudnud kui astal 2012 ei oleks teda pandud fakti ette, kus ajakirjanikutöö müümiseks tuli ettevõte asutada. 

Saaremaal Kuressaares džinnifestivalil tänavu suvel. Foto: Allan Mehik

Kuigi enamus vabakutselisi on Virki sõnul Eesti oludes omamoodi ettevõtjad, ei tundu mulle oma töö müümine erinevatele väljaannetele või ostjatele just nagu päris ettevõtlus.

„Risk on minimaalne, kulud on minimaalsed - ettevõte on lihtsalt juriidiline struktuur teenuste müümiseks siis, kui selle jaoks peaks olema soovi, nõudlust või viitsimist,“ leidis ta.

Virki usub, et üsna kaalukas roll tema ettevõtjaks kasvamisel on olnud Ajujahis osalemisel, mil 2013/14 hooajal jõuti oma tiimiga esimese kuue hulka.

„Meie potentsiaalse toote turule toomine oli telesaadete filmimise ajal veel ilmselt ühe-kahe aasta kaugusel, aga ilmselt nii kaugele jõudmine oli tol hooajal ka parim võimalik tulemus,“ arutles ta tagasi vaadates. „Meist ettepoole jäid sellised ettevõtted nagu Taxify, Timbeter ja GoWorkaBit.“

Ettevõtlus algab hetkest, mil hakatakse looma lisaväärtust

Virki ütleb, et tema jaoks algab ettevõtlus siis, kui süstemaatiliselt asutakse tegelema lisandväärtuse loomisega. „See võib olla jupp aega enne kui selle lisandväärtuse jaoks juriidiline keha luuakse,“ ütles mees, kelle teine tõsisem ettevõte, ajakiri CoFounder, sai hoo sisse 2014. aasta suvel.  

Alles oktoobris asutas ta selle jaoks iseseisva ettevõtte. „Asutamine on ju tänapäeva Eestis imelihtne - see mis on keeruline, on seotud ärimudelitega, kasvuga ja klientidega,“ ütles Virki.

CoFounderi jaoks leiti toona nišš suurte konverentside publikule tasuta jagatava ajakirjana. Ärimudelini jõuti Virki sõnutsi osaliselt kogemata - ajakirja loojana taheti loomulikult sellele leida tuhandeid tellijaid üle kogu maailma, mis annaks võimaluse luua iseiseisvat ajakirja sõltumata ühestki reklaamikliendist. 

„Ent esimest ajakirja turule tuues saime aru, et peame seda tegema meie regiooni suurimal startup-üritusel Slush, kus avastasime et reklaamiturul on olemas selge nõudlus toote järgi, millega selle sihtrühmani jõuda,“ kõneles ta.

Virki jätkas, et mastaabi poolest on küll tegemist on suurema äriga kui mitmed maakondlikud meediad, ent samas on globaalse eduloo ehitamine analoogmaailma tootega digitaalse sihtrühma jaoks paratamatult keeruline.

„Füüsiline inglisekeelne ajakiri, paberil trükituna, aitab digitaalse müra ajastul välja paista, aga samas asetab see selge piiri piiratud ressurssidega kasvamisele,“ tõdes ta. Ajakiri toimib ometi tänaseni ja on leidnud oma koha turul.

Võiksime vahel mõttes oma ajale hinnasildi külge panna

Virki arvab, et väike-ettevõtete rõõm ja samas ka valu on võimalus teha kõike ise, õppides samas ise ka kõike paljuski nullist tegema. „Samas peab möönma, et me kõik ei ole kaugeltki mitte igas sektoris andekad ja paljude minust targemate inimeste soovitusel tasub maailmas edukas olemiseks rõhutada oma tugevusi, mitte olla kõiges ühtlaselt parem kui halb,“ lausus ta.

Nii on mees jätnud  raamatupidamise teha raamatupidamisettevõttele, mitte ei inveseeri ise sellesse päevi ja õhtuid, sest ehkki esmapilgul tundub, et ise tehes suudaks sadu ja sadu eurosid säästa igal aastal raamatupidamisfirma arvelt, aga ettevõtja ja inimesena on tema kõige väärtuslikum vara aeg. „Ja kui sellele ka minimaalne hinnasilt külge panna, saab kaunis ruttu aru, et ma ei pea tegelema raamatupidamisega,“ naeris ta.  

„Kui raamatupidamise jaoks leiduvad asjatundjad ilmselt kodulinnast siis paljude tööde puhul leiduvad õiged inimesed üle interneti maailma erinevatest otstest,“ jätkas Virki arutelu.

Näiteks ajakirja keeletoimetajaga ollakse teinud koostööd juba mitu head aastat, aga ometi pole Virki ja tema tiim teda iialgi näinud. "Töö hind ja kvaliteet on samuti parem kui seda on võimalik täna Eestis osta,“ kostis ta.

Lahetaguse mõisast sai Lahhentagge

Kuigi sajandite tagused juured on mehel Saaremaal, jõudis ta oma perega saarele siiski alles kuue aasta eest, kui perekond ostsid saare läänerannalt, Lahetaguse külast suvekodu, millest eelmisel aastal sai päris kodu.

„Lahhentagge sündis tegelikult mu abikaasa algatusel,“ jätkas Virki. „Tema kindel plaan Lahetaguse mõisa kunagine viinaköök uuesti asutada on minu ja meie teised asutajad liikuma saanud.

Kiiresti saime aru et kui me seda just päris oma külas ei asuta, siis Saaremaal peab see kindlasti olema,“ rääkis ta. Et Saaremaist toodet ei ole võimalik teha mandril (kuigi paljud üritavad), oli saarele kolimine Virki ja tema pere jaoks mehe enese hinnangul eelmise aasta parim samm.

Kaubamärk Lahhentagge on Saaremaal asuva koduküla Lahetaguse-nime ajalooline saksakeelne versioon. Foto: Ingrid Nielsen

Maailm ja ettevõtlus on Virki sõnul viimaste aastakümnete jooksul muutunud kardinaalselt. „Põhitõed on loomulikul samad - lõpuks peab olema kuskil klient kellele sa lood lisaväärtust, mille eest on võimalik raha küsida.

Kui eelmisel sajandil laenati raha, et ehitada tehas ja arendada toode, siis meie alustasime tootest ja tegeleme tehasega enam kui aasta pärast seda kui meie toode turule jõudis,“ avaldas ta.

Sellises järjekorras tegutsemine võimaldas ettevõtjail toode turule tuua ka minimaalsete alginvesteeringutega. „Aega ja energiat, higi ja isegi pisaraid, on loomulikult kulunud palju, aga liikuma-saamiseks ei ole aastal 2018 vaja enam suurt hunnikut raha,“ kostis Virki.

Inimesed on suurim väärtus

Palju tähtsam kui raha on Virki sõnul inimesed. „Kõlab klišeena, ent just nõnda on. Väljastpoolt vaadates võiks ju arvata, et rikkad ettevõtjad ostavad kokku parimad inimesed ja siis ehitavad oma ettevõtteid.

Nimesid nimetamata, paistab et selliseid ettevõtteid on ka lausa Eestis, aga Lahhentagge, nagu paljude teiste ettevõtete puhul tuleb siiski kõigepealt leida need inimesed, kes on valmis investeerima oma aega selle nimel, et see ettevõte jõuaks kaugele. 

„Kasulik oleks, kui neil inimestel oleks mingisugune oskusteave, mis sobiks ettevõttesse - me otsisime Lahhentagge’sse disainerit, advokaati, destilleerijat ning müügijuhti. Me leidsime neist disaineri,“ sõnas Virki, kelle abikaasa koolitab Šotimaal ja Soomes endast destilleerijat.

„Advokaatidega, kellega rääkisime, ei klappinud koostöö, müügijuhitööga tegeleme lõpuks samuti ise,“ täheldas ta.

Tihtilugu olevat Virki sõnul tähtsam kui nende inimeste oskusteave hoopiski küsimus, kuidas mina või meie suudame nende inimestega koos tööd teha. „Ja seda ei ole tihti võimalik hinnata enne, kui reaalselt koos tööd tehes satute esimeste suurte probleemide otsa.

Kui eelmisel sügistalvel tundus tükk aega, et ükski uks meie jaoks avaneda ei taha ja paistis, et miski ei arene, reageerisid inimesed sellele ikka väga erinevalt,“ meenutas ta. „Kõike seda ei ole võimalik testida, teada ilma seda läbi elamata.“

Passi kättesaamiseks kulus kaksteist tundi

Virki möönab, et kuigi Tallinnast kaugel asumine on emotsionaalselt ühtepidi suur eelis, võib  distants mõnes olukorras siiski probleemiks kujuneda. Hiljuti palus ta tädipojal, kes töötab samas majas asuvas ettevõttes, oma lisapassi Tammsaare teel asuvast PPA kontorist välja võtta.

„Kui tädipoeg kuulis uudistest, et sellele võib kuluda müstiline aeg, pidi ta siiski minu ees vabandama ja teatama, et tal ei ole võimalust töölt nii kaua eemal olla,“ tunnistas ta.

Veel arvas Virki, et oma tööga ise palga teenimine võib tunduda vahest väga-väga keeruline, aga sellistel hetkedel saad siiski aru, milline privileeg on ettevõtlus, võrreldes palgatööga kuskil suurettevõttes, kus keegi iga su tööminutit kontrollida soovib. 

Passi kättesaamisele kulus Virkil lõpuks siiski peaaegu kaksteist tundi, millest kaheksa tundi kulus bussis, peamiselt arvutis müügitööga tegeledes. 

"See vabadus on väärtus, mille hindamine on keeruline. Kas see tähendab minu jaoks seda, et ma kindlasti kunagi enam palgatööd ei tee? Tänases maailmas, kus inimesed tegelevad korraga mitmete ettevõtete ja mitmete töödega, ei julgeks nii kaugele ulatuvaid järeldusi teha,“ arutles Virki.

Džinnifestival Saaremaal. Uus kaubamärk on sündinud ning Lahhentagge nimelist kaubamärki kandev toode välja töötatud. "Nüüd on vaja alustada reaalse tootmisega," märkis Tarmo Virki, kes tänaseks ettevõtluses olnud neli aastat. Foto: Allan Mehik

Lahhentagge osas ollakse täna jõutud nii kaugele, kus meil on esimesed kaks toodet turul - oma džinn ja oma toonik. Ettevõttele lisandväärtuse loomisega tegeleb regulaarselt kuus inimest. „Esimene töötaja on palgatud, ja sellest sügisest kulub suur osa oma tootmise sisse seadmisele Kuressaare kesklinnas,“ lubas Virki.