Eesti kinnisvaraturg paistab Euroopast kadestamisväärselt aktiivne

Korterid müügis. Foto: Scanpix/Postimees/Eeva Kaun

Uus Maa Kinnisvarabüroo juhatuse esimees Jaanus Laugus jagab blogis mõtteid, milline näeb välja Eesti kinnisvaraturg vaadatuna väljaspoolt kodumaad.

Elades suure osa aastast Eestist eemal, on põnev jälgida, kuidas paistab kodumaine kinnisvaraturg distantsilt. On asju, mis on meeldivad ja on ka seda, mida võiks muuta, paremaks teha.

Kohe alustuseks ütlen, et eestlased on võrreldes vana Euroopaga väga tugevalt kinnisvarausku. See, milline on viimased aastad olnud kinnisvaramüügi kiirus ja hinnatõus, teeb kadedaks ka kõige prestiižikamate linnade kinnisvaramaaklerid. Keskmine korteri müügi kiirus on näiteks Uus Maa maakleritel Tallinnas umbes kolm kuud. Lähinaabritel Helsingis ja Stockholmis on vastav näitaja 6–12 kuud, Marbellas aga 8–12 kuud.

Eestlased pigem ostavad esimesel võimalusel endale suurema, uuema ja mugavama kodu või investeerimiskorteri, kui et paigutavad vaba raha riskantsematesse valdkondadesse. See on muide väga suur erinevus Skandinaaviamaadega, kus usaldatakse pensionifonde. Kindlasti on Eesti kinnisvara võrreldes Skandinaavia lähinaabritega veel soodne, millele annab kinnitust ka soomlaste taas kasvav huvi Tallinna korteriturul.

Suurim erinevus üüriturus

Võrreldes Skandinaavia suuremate linnade ja üldiste Euroopa trendidega, on meil üürikorterite, seega ka investeerimiskorterite osakaal turul väike.

Ja kuigi üüriturg paistab Eestis olles suur, siis tegelikkuses elab vaid 22 protsenti elanikkonnast üüripindadel ning 78 protsenti on kas ise või leibkonna liikme kaudu seotud isikliku kinnisvaraga. Vanas Euroopas, eriti näiteks Rootsis ja Saksamaal, elab kuni 60 protsenti inimestest üüripinnal.

Meie lähinaabrites juures, Helsingis ja Stockholmis on üürikorterite osatähtsus enam kui pool kogu korteriturust. Tõsi, siin mängib rolli ka suur munitsipaalmajade hulk ning Rootsis ka üsna karm eluasemepoliitika, kuid teisalt, tänu rahulikule ajaloole on säilinud üürimajad ja nende eraisikutest omanikud. Nii oli enne sõda ka Eestis.

Siiski, üürimine töökoha, õppimise või ka elustiililise valiku tõttu on Eestis kasvav trend ning see tähendab, et stabiilsemat elukohta pakkuvaid üürimaju on üha rohkem vaja.

Viimasel ajal on tulnud aina enam välispäringuid, kus tuntakse huvi osta üürivooga elukondlik hoone Tallinnas. Kuna üürimaju on meil niivõrd vähe, on siin teiselt poolt tegu suurt potentsiaali omava äriga.

Rohkem heakorda ja paremat logistikat

Arhitektuur ja uusehitised on teemad, mis panevad tihti paljusid eesti inimesi tuliselt arutlema. Samas, kui eemalt vaadata, siis tegelikult on uusehituste kvaliteet Eestis ülimalt hea ning projektid enamjaolt väga nägusad.

Muret teeb, et väga vähe panustatakse korralikku infrastruktuuri ja keskkonda laiemalt. Eelkõige pean silmas seda, mis puudutab haljastust ja tänavaid. Ilusate majade vahel looklevad katkised ja korrastamata teed ning haljasalad on tihtilugu umbrohtu kasvanud. Euroopas ollakse väga karmid omanikega, kes oma kinnistu heakorda ei suuda hoida. Trahvid on suured.

Eesti suuremad magistraalid jätavad oma kvaliteedilt ja laiuselt võrreldes vana Euroopa ja Skandinaaviaga ikka väga soovida. Tallinna-Tartu tee peaks olema neljarajaline, sama lugu on ka Narva ja Pärnu suunaga. Hea logistika on riigi üks majanduslikest kvaliteedimärkidest.

Ning majandusega ongi paslik lõpetada. Selle hea käekäik tagab, et Eesti inimesed saavad endale lubada aina paremat kinnisvara, kvaliteetsemat keskkonda ning seeläbi suuremat heaolu.