:format(webp)/nginx/o/2018/08/14/11214616t1h83a8.jpg)
Eesti ja mitme teise tegevuskoha riigi klientidega edaspidi tegelemast keeldunud Danske panga juhtum tõi päevakorrale küsimuse, kas Euroopa pankadel ikka on õigus jätte ukse taha kliente pelgalt vaid selle põhjal, mis riik on märgitud nende passi või millises euroliidu riigis on teenindust saada sooviv ettevõte asutatud.
Üldjoontes annavad Eesti seadused pankadele tõesti õiguse, mida pole mitte ühelgi teisel teenindusasutusel – nad võivad teenindada vaid neid, keda ise soovivad.
Selleks annab aluse krediidiasutustes seaduse paragrahv 89, mis sõna-sõnalt ütleb järgmist: «Krediidiasutus on vaba otsustama, keda teenindada või keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.»
Määravaks saab aga eeltoodud lause viimane pool ning see lööb kliendid lahku ja paneb pankadele kohustusi, mis keelabki muu hulgas diskrimineerimise kodakondsuse alusel. Täpselt seda ütles ka seadusandja oma seletuskirjas, kui selle sätte seadusesse sisse kirjutas: krediidiasutusel on küll valikuõigus, aga see «ei tohi põhineda tarbija kodakondsusel või elukohal st olla diskrimineeriv».
Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna jurist Kaarel Eller selgitas Postimehele, et äriühingute suhtes tõesti mingeid piiranguid seatud ei ole - Eestis tegutseval pangal on vaba voli kehtestada selline äristrateegia, mille kohaselt ei teenindata kas Eestis, mõnes teises EL-i liikmesriigis või väljapool EL-i asutatud juriidilisi isikuid.
Euroopa Liidu õigus ja Eesti võlaõigusseadus sisaldavad tema sõnul aga täpsemaid reegleid sellele kohta, kuidas pangad peavad tagama tarbijatele ligipääsu igapäevaeluks vajalikele arveldusteenustele ehk nn põhimakseteenustele. Nendeks teenusteks on näiteks maksekonto avamine, sinna sularaha sisse maksmine ja ülekannete tegemine.
«Kõnealuste teenuste pakkumisel ei tohi pank erinevatest EL-i liikmesriikidest pärit tarbijaid diskrimineerida eeldusel, et tarbijal on põhjendatud huvi omada Eestis maksekontot - näiteks õpib Eesti ülikoolis,» kinnitas Eller.
Eelnev ei kehti aga juhul, kui pank on otsustanud teenindada üksnes ärikliente, ehk teisisõnu öeldes olukorras, kus pank ei pakugi Eestis finantsteenuseid tarbijatele – sellisel juhul ei kohusta seadus panka teenindama Eesti tarbijaid või Eesti äriühinguid, kui see pole tema tüüptingimustes ette nähtud.
Täpselt sama loogikat kinnitas Eesti Pank, kes märkis, et finantsasutused ei tohi keelduda füüsilisest isikust tarbijaid teenindamast kodakondsuse või elukoha tõttu.
«Kui krediidiasutus ei teeninda füüsilisi isikuid, kuna tema üldtingimused ütlevad, et nad teenindavad vaid juriidilisi isikuid, siis ei ole teenindamisest keeldutud mitte kodakondsuse või elukoha tõttu, vaid selle tõttu, et füüsilisi isikuid, sõltumata elukohast või kodakondsusest, lihtsalt ei teenindata,» teatas Eesti Pank vastuseks Postimehe küsimusele.
Uurisime ka Danske Panga Eesti esindusest nende kommentaaride valguses, kas panga otsus teenindada edaspidi Eestis vaid oma Põhjamaade kliente ja nendega seotud isikuid tähendab siiski seda, et Eesti füüsilisest isikust kodanikud võivad jätkuvalt nende kliendiks hakata.
Selgub, et Danske on kehtestanud alates käesoleva aasta 27. oktoobrist uued üldtingimused, kuidas hoiduda edaspidi nii Eesti ettevõtetest kui inimestest.
Nimelt on panga üldtingimustesse kirjutatud lause, et aktsepteerib edaspidi vaid Taani, Rootsi, Norra ja Soome ärikliente, nende enamusosalusega siinseid ettevõtteid või ettevõtteid, kes on panga äranägemisel olulised eespool nimetatud klientide teenindamisel neis neljas riigis.
Seega Danske edaspidi erakliente Eestis üldse ei teeninda ning nad ei pea kliendiks võtma ka Eesti kodanikke.
Kui pank on äristrateegiast tulenevalt spetsialiseerunud ettevõtete teenindamisele teatud piirkondades, siis on tal see õigus. Eestis tegutseb kokku 16 krediidiasutust ja filiaali ning iga klient peaks leidma endale sobivaima panga. Eesti filiaali rahapesuskandaalis vaevleva Danskega meil enam siinmail asja pole.
/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)