Juhtkiri: patsient tuleb viimasena

Foto: Urmas Nemvalts

Maaomavalitsuste liidu ettepanek lubada perearstidel ravimeid müüma hakata võib näida kavana, mille ­ainus siht on maapiirkonnas asuvate patsientide huvid. Kuid lähemal vaatamisel jääb mulje, et tegu on taas «mitu kärbest ühe hoobiga»-tüüpi plaaniga, kus patsientide huvid pole isegi mitte see kõige rasvasem kärbes tabatute hulgas.

Tõsi, kõik patsienti puudutavad argumendid on õiged: maapiirkondades on lähima apteegini pikk tee, ravimeid on vaja ja kui inimene juba nagunii perearsti juurde mineku ette võttis, oleks tal lihtne ka sealtsamast see rohupurk ära osta.

Ettevaatlikuks teevad aga maaomavalitsuste liidu juhatuse liikme sõnad ravimimüügi kui «hea äri» kohta, millest perearstidele juurdehindluste läbi lisakopikas võiks kukkuda. Seni on maapiirkondades perearstid nii mõnelgi pool vajanud lisaks pearahale ka  omavalitsuste toetust, näiteks tasuta ruumide näol. Kui aga perearstid saaks ravimimüügiga lisaraha teenima panna, langeks omavalitsusel ära moraalne kohustus perearstindust toetada.

Sellest ei oleks ju suurt midagi, kui see, patsientide parema teenindamise sildi all tehtud soovitus ei paneks perearste eetiliselt väga keerulisse olukorda ega töötaks sellega kokkuvõttes patsientide huvide vastu.

Seni on ravimifirmade surve vastu seatud patsiendi võimalus teha valik preparaatide vahel, mis sisaldavad sama toimeainet. Kuid erinevalt apteekidest ei ole perearstidel ravimite hoidmiseks tingimusi ega ruumi. See tähendab, et kuue südamerohu asemel varub arst endale ühe või paar.

Pannes  arsti olukorda, kus ta peab tegema valiku, seame ta keerulisse situatsiooni, seades taas avalikkuse löögi alla tema arstieetilised põhimõtted.

Rääkimata sellest, et oleme jälle seal, kus sundseisus olev arst on taas ravimifirmade poolt kergesti mõjutatav. Seada arst olukorda, mis juba näeb ette tema usaldusväärsuse kahanemise, tähendaks nõrgestada kogu tervishoiusüsteemi.

Loomulikult on see, et haige peab niigi sandi enesetundega sõitma metsakülast kümnete kilomeetrite kaugusele linna, et osta peavalutabletti või retseptiravimit, täiesti lubamatu. Apteekide puudumine maal on tõsine küsimus. Kuid tegemist on sama probleemiga, mis viis väikeste apteekide sulgemiseni. Apteeki nähti kui äriettevõtet, kuigi seda peaks arvestama nagu perearstigi, esmatasandi tervishoiuteenusena.

Maapiirkondade perearstid löögi alla seada ei ole lahendus. Ravimeid puudutava muudatuse ainus eesmärk saab olla patsiendi kasu, mitte omavalitsuse kokkuhoid ega ravimifirmade huvid.