Lord Wolfsoni autasu: võimatu võita

Eurod Foto: SCANPIX

«Kui kellelgi on raskel ajal veidi raha vaja, poleks paha kandideerida lord Wolfsoni uuele autasule, kes pakub 250 000 naela parima plaani eest, kuidas euro korrakohaselt kasutuselt kõrvaldada... Wolfsoni majandusauhind (The Wolfson Economics Prize) on Nobeli autasu järel rahaliselt suurim akadeemiline majanduspreemia.» Financial Times, 19. oktoober.

See oleks ju kasulik kaup.

Tõesti, väga kasulik. EFSFil on 440 miljardit eurot ja ikka kurdetakse, et vähe. Eks see näita, et häda on ikka väga suur.

Aga hoiame siis pöialt, et auhind leiab omaniku.

Vaevalt siiski. Lord Wolfson pakuks justkui raha, et keegi omleti uuesti koost lahti võtaks – munadeks, soolaks ja muuks.

Oi, ma armastan omletti.

Mina ka. Aga eurotsoonil pole praegu seda õiget mekki. Seepärast ka need jutud lagunemisest – ja nii ei räägi sugugi vaid euroskeptikutest miljonärid.

Aga kas see aitaks?

Kui Kreeka kuidagi korrakohaselt euroalast minema saaks, siis mingil määral küll. Paljudel Euroopa perifeeriamaadel, Hispaania, Itaalia ja Kreeka kaasa arvatud, on aga kasvuraskused, mida ei raviks isegi viisakas lahkumine. Nende palgad ja hinnad on Saksamaaga võrreldes liiga kõrged ja seepärast ongi neil raskusi kasvamisega. Palgad ja hinnad võivad muidugi langeda, aga see on aeglane, valus ja poliitiliselt pingeline protsess. Kui neil oleks omaenda sõltumatu valuuta, siis nad saaksid seda devalveerida ja kasvuprobleem kaoks.

Oi kui tore, siis on ju asi ants.

Omlett juba ununenud? Aga tegelikult on eurotsoonil kaks probleemi veel, mis ei ole üldse seotud Lõuna-Euroopa aeglase kasvuga. Esiteks: Kreeka valitsus lihtsalt ei suuda laenatud raha tagasi maksta, samal ajal kui ka mõned teised euroala maad on erinevatel põhjustel oma võlgade finantseerimisega raskustes. Teine asi on see, et paljudel Euroopa pankadel ei ole – vähemalt paljude arvates ei ole – piisavalt finantspolstrit, et sellisel tasemel riigivõlakriisiga toime tulla. Ükskõik kui kombekalt ja korralikult keegi euroalast ka ei väljuks, neid kahte probleemi see ei lahendaks.

Kui Kreeka või Hispaania lahkuksid eurotsoonist ja devalveeriks oma peseeta või drahmi, ei muudaks see nende olemasolevaid eurovõlgu väiksemaks. Tegelikult vastupidi, majanduse devalveerumise kontekstis nad kasvaksid. Üks küsimus, millele lord Wolfson võitjalt vastust ootab, ongi, et mis juhtub pärast väljumist eurodes võetud võlaga – eriti näiteks juhul, kui Kreeka kodanik on võtnud eurodes laenu mõnest Saksa pangast. Nagu lord hästi teab, ei ole sellele küsimusele kerget vastust olemas.

Kas sellepärast ongi nii raske eurotsoonist korrakohaselt lahkuda?

Üks põhjus on jah see. Teine on üleminek kui selline. Mõtle ise, mis juhtub, kui Kreeka eurost lahkub: sul on pangakontol 10 000 eurot ja järsku saab sellest 10 000 drahmi. 800 eurosest kuupalgast saab 800 drahmine kuupalk.

No aga lihtne ju.

Aga drahm kukuks kohe kokku. Su 10 000 drahmi oleks väärt, ütleme, vaid 3000 eurot. Mis tähendab, et su käsi käiks palju paremini, kui oleksid toimetanud oma raha mõne panga kontole Saksamaal – või võtnud oma eurod sularahas välja.

Oi – kui kreeklased selle peale tulevad, siis nad vist küll tormavad raha riigist välja toimetama?

Ma usun, et nad tulid selle peale juba enne sind.

Aga ega nad ometi kõike juba Kreekast ära pole organiseerinud?

Ei, ja kui Kreeka tõesti euroalast lahkuma peaks, siis tuleb eurode põgenemistee kinni panna. Pangad tuleb sulgeda, rahvusvahelised rahaülekanded peatada, isegi piirid tuleb võib-olla kinni panna, et eurosid kohvritega minema ei tassitaks.

Kole. Aga samas vaid korraks.

Võib-olla, aga järgmine häda on see, et kui Kreeka lahkub, siis hakkavad Hispaanias, Portugalis või Itaalias kõik, kel eurosid on, nuputama, et kelle maa on järgmine. Ja sel hetkel võib euro lagunemise hirmust saada isetäituv ennustus.

Siis läheb selle autasu võitmisega küll raskeks.

Jah. Ja ühest küljest sai lord Wolfson öeldud, mida ta tahtis öelda.

Teisest küljest on imelik see kurtmine ja hädaldamine, et eurost väljumine on üks segane ja keerukas ettevõtmine. Sest nii ju ühisrahadega ongi: kui neid saaks iga kell lihtsalt lõpetada, kui mõte tuleb, siis neil ju polekski mingit väärtust, eks? Ja täpselt nagu abielus, seisabki kogu asi lubadustel ja nende täitmisel.

Lord Wolfson võib oma raha pärast siis mureta olla!

Just. Oh, oleks meie oma ka sama õndsas olukorras...

Copyright The Financial Times Limited 2011.