Gunnar Press: Eesti arstid teevad vahel lubatust rohkemgi

Foto: SCANPIX

Eelmise nädala Arteris ilmunud reportaaž haiglast innustas mitut lugejat jagama oma kogemusi, mis imet on siinsed tohtrid nendega korda saatnud. Oma muljeid jagas teiste seas spordiajakirjanik Gunnar Press.

Sügiseks 1999 tavatses kumbki mu kulunud puus lihtsalt lukustuda. Et igahommikune voodist tõusmine ja järgnev käimine mulle lausa vastupandamatult meeldisid, oli ortopeedi sekkumine vältimatu. Tuhandeid aidanud doktor Ants Kass nõustus mu ettepanekul vahetama mõlemad puusad ühe lõikusega – Eestis vist esmakordne risk.

Talvel 2000 Kass Mustamäe haiglas tööpäeva kolmanda lõikusega mu kulunud puusad vahetaski, toiming vältas umbes kuus tundi. Vastikult higine nägi ta mu kohale kummardudes välja, kui pildi lõpuks ette sain.

Ilmutasin taastusharjutustel visadust ega jäänud lonkama. Ainus häda, et parem, lõikusel teisena vahetatud puusaliiges hakkas liiga kergelt paigast nihkuma. Doktorile niigi piiritult tänulikuna viskasin selle jama üle aeg-ajalt nalja, aga neid Kassi opitunde mõistsin ju lugeda.

Olin jalul!
Esimest korda sikutati puusa paika 2000. aasta olümpial Sydneys. Teadsin kohe pärast röntgenit, et kõik on muidu terve, vaja on lihtsalt tuimastust ja üht tõmmet. Sain aru sellestki, et tuimastamise eel vajatakse ooteaega veendumaks, et patsient pole ammu söönud ega joonud, muidu võib okserefleks tuimastamisel saatuslikuks saada.

Suurriigi Austraalia meditsiin kasutas need tunnid ära, et koguda mult kümmekond allkirja, mille lõplik mõte oli ühene – haigla ei vastuta millegi eest; patsient on oma vastutusel nõus loobuma pretensioonidest, jalast, elust, usutunnistusest, millest iganes. Jagasin autogramme nagu jooksuime Maurice Greene sedaaegu sprindifinišis. Kuni viis nõutud tundi oli täis. Nüüd allkirjade sadu alles algas, mu absoluutse leplikkusega nõustuti kaheksandal tunnil.

Üheksandal tunnil olin olümpiakülas Aleksander Tammertit intervjueerimas.
Kahel korral käis puus paigast Soomes ja ma ei suutnud taibata, milleks kogu paikatõmbamise eelne tseremoonia vajalik oli. Seks ajaks armastasin Eesti otsekohest meditsiini, millega mul varem erilist kokkupuudet polnud, juba ääretult.

Tegelikult naersin soomlaste püüdlike euroabinõude üle.
2005 liikusime sõudetreenerite Jaan Tultsi ja Matti Killinguga vaheldumisi autot roolides Luzerni poole, kuni Berliini kandis vale liigutuse tegin. Puus paigast. Teadsin, et nüüd tuleb viis tundi söömata-joomata olla. Sõitsime need tunnid, mina tagaistmel, Baden-Badenini. Ülitõmmu doktor Nana – nimi jäi kogu eluks meelde – noogutas, et nüüd oled viis tundi vagusi. Sõidukaaslased ootasid, kuigi sõiduki lastiks olid MK-etapile sõitnud koondislaste paadid.

Tänavu kevadel kukkusin Tartu hullu libeduse ajal – hädavares, nagu olen – nii, et murdsin reieluu ja lõhkusin ka sama poole puusaproteesi. Maarjamõisa doktor Alo Rull kinnitas reieluu kruvide, tõmmitsate ja tont teab veel milliste metallosistega, sikutas välja eelmise puusaproteesi detailid ja asendas need uutega. Minu ajavõtu järgi kulus kokku seitse tundi. Tean, et vähemalt kaks lõikust oli Rull sel päeval juba teinud. Jah, lõigatud jalg «kasvas» teisest paar sentimeetrit pikemaks, aga doktori koormust arvestades annan selle jupi talle tänulikult andeks.

Vahele kaks näidet meditsiini sisekorraeeskirja rikkumisest. Üks kodumaise suure haigla lihastes valvearst ütles, et tõmbab mu liigese kohe paika, kui valu mind hulluks ei aja. Tõmbaski, valu oli köömes. Ühe maakonnahaigla arst ütles, et ju ma ise tean, kas eluga riskida tahan, ning tegi kohe reeglitevastase tuimastuse, ja õnnelikuna läinud ma olingi. Aitäh mõlemale! Mõlemad teadsid, mida patsient vajab, ja riskisid patsiendi huvides oma töökoha ja mainega.

Kui doktor Kassil ja doktor Rullil olnuks aega ühele lõikusele ööpäev pühendada, võiksin viriseda. Aga neilgi on perekond, nad on tööinimesed nagu me kõik.

Nende teisi patsiente kõrvale jätva täispühendumuse kinnimaksmiseks pole raha mul ega Eesti riigil, seega pole virisemisel ju mõtet.
Ning laias lastus – mitte Kassist ja Rullist kirjutades! – pole vist mõtet sellegi üle liiga pikalt arutleda, kas ühe-sama kabineti ühe-sama arsti järjekorras tasub seista kolm tasuta kuud või kraamida välja mõnikümmend eurot ja astuda järjekorrata sisse. Kes saab, see maksab, kes ei saa, seisab sabas. Kole seis, aga kõikjal selline.

Et riik on vaene, teame järjekorrata. Aga selles pole süüdi end pikalt harinud arstid, kes saadava papi eest, nagu me kõik, ostavad esimeses järjekorras lastele poest piima.
Olen spordiajakirjanikuna kodunt kaugel neil teemadel välismaa kolleegidega vestelnud. Nemad, tohmanid, on raudselt veendunud, et Eesti arstid on nende omadest kõvemad.
No mis siis ühel paljuväntsutatul teha – eks liitun nendega.

Meie arstid on minu silmis profimad ja meie süsteem inimsõbralikum, kuigi ka austraallased, soomlased ja dr Nana tegutsevad neile antud raamides – teevad nii palju, kui tohib.
Meie arstid teevad vahel lubatust rohkemgi.