Sirje Niitra: segadus vorstiletil

Vorstides ei pruugi olla kuigi palju liha. Foto: Toomas Huik

Keegi vist pole enam nii naiivne, et arvata, nagu oleks vorst puhtast lihast tehtud. Küsimus on ainult sellest, kui palju on koostises liha ja kui palju erinevaid lihaasendajaid ning kuidas me seda teada saame.

Millist laste- või doktorivorsti osta, kui neid on letil kõrvuti ligi kümme eri sorti? Selge see, et eestlane tahaks võimalikult suurema lihasisaldusega toodet. Kui silmanägemine super või luup kaasas, saab pakendilt koostise hea tahtmise korral isegi välja lugeda, ehkki see on väga raskeks tehtud.

Leidsin letilt lastevorsti järgmise koostisega: kanalihamass, vesi, kamar, seapekk, tärklis, soja, keedusool, lõhna- ja maitseained, stabilisaatorid, lõhna- ja maitsetugevdaja, antioksüdant, säilitusaine. Teisel oli sealiha 3 protsenti ehk samapalju kui soola. Samas kõrval olid aga sama nimega vorstid, milles sea- ja veiseliha sisaldus ulatus üle poole koostisest.

Kes valib ainult hinda, sel pole muidugi vahet, aga enamus tarbijaid tahaks poes ära tunda, kas toode on vähese, keskmise või suure lihasisaldusega. Seetõttu on igati mõistlik hea vorsti tootjate soov liigitada vorstid äratuntavalt klassidesse.

Samas on ka arusaadav, miks vähese lihasisaldusega vorste vorpivad tööstused selle vastu huvi ei tunne. Kui erinevad tooted on poes segamini ja kirjad peal imepisikesed, siis on ju hea sogases vees kala püüda.

Kui lõpuni aus olla, siis ega erinevate keeduvorstide maitsel suurt vahet polegi. Kui ikka kanalihamassile väheke suitsu anda ja kõvasti maitsaineid lisada, siis tuleb vorstilaadne toode välja küll.

Üks nipp on veel ja see puudutab täissuitsuvorsti. Vene ajal elanud inimesed mäletavad, milline delikatess oli täissuitsu Moskva vorst. Seda oli kohe uhke pidulauale panna ja enamsti liikuse see leti all.

Nüüd on Venemaa pealinna nime kandvat vorsti saada erineva konsistentsi ja maitseomadustega. Üks on pehme ja maitsetu, teine piisavalt ära kuivatatud ning lõhnab ja maitseb nagu vanasti.