Vorstide erinev lihasisaldus sunnib märgistamist kasutama

Sama nimega, kuid erinevate tootjate valmistatud vorstid võivad olla väga erineva lihasisaldusega. Foto: Toomas Huik

Põllumajandusministeerium kaalub tõsiselt tootjate ettepanekut asuda vorste eristama nende lihasisalduse järgi.

Põhjus selleks on lihtne – müügile on tulnud vorstid, mis liha enam peaaegu ei sisaldagi. Üks vorstide klassidesse jagamise idee autoreid, Nõo lihatööstuse nõukogu liige Toomas Kruustük on võrrelnud Moskva täissuitsuvorsti ja tavalist Lastevorsti kümne aasta tagusega ja täheldanud väga suuri muutusi.

Vorstidesse on lisatud soja, tärklist ja piimapulbrit, samuti maitsetugevdajat, toiduvärve ja stabilisaatorit, lihasisaldus on aga vähenenud mõne toote puhul lausa nullini. Kõik see on muutnud toodete omadusi ja maitset.

Tarbijat eksitatakse

Kruustüki sõnul valmistatakse ühe ja sama nime all väga erinevat kaupa. Tema hinnangul on tegu puhtakujulise tarbija eksitamisega ja nii enam edasi minna ei saa. «Kuna Eestis valmistatud samanimelised tooted on erineva maitse ja kvaliteediga, on paljud hakanud kahtlema, kas üldse tasub enam eestimaist eelistada,» märkis Kruustük.

Kuna osa tootjaid teeb vorsti puhtast lihast ja maitseainetest, teised aga näiteks kanalihamassist, võiks see olla ka poeletil ostjale teada antud sel moel, et vorstid on jagatud klassidesse, nagu näiteks on teinud Leedu.

Kruustüki sõnul võiks meil kehtestada kõigile lihatoodetele vähemalt kaks selgelt eristatud klassi, millest esimeses oleks kõrge lihasisaldusega vorstid, singid, viinerid ja sardellid ning teises tooted, mis sisaldavad palju lihaasendajaid.

Põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus ütles, et idee käidi välja juba mullu lihafoorumil. «Toetame mõtet, et tekiks mingisugune selgus, et erinevate tootjate sama kaup oleks võrreldav,» selgitas ta. «Praegu on tõesti tekkinud olukord, kus ühe nime all müüakse täiesti erinevat sisu ja see külvab tarbijate seas segadust. Inimesed kurdavad, et pole enam seda vana head Doktori või Lastevorsti.»

Põllumajandusministeeriumi asekantsler Andres Oopkaup ütles, et selguse loomiseks on selles küsimuses ministeeriumi poole pöördunud lisaks tootjatele ka tehnikaülikooli toiduainete instituut.

Millist teed Eesti läheb, pole veel otsustatud, kuid selles, et tooteid on vaja lihasisalduse järgi eristada, on asjaosalised ühte meelt. Ehkki need, kes ilma lihata vorste valmistavad, sellest väga huvitatud ei ole, tõdes Oopkaup.

Ühe võimalusena tuleb kõne alla probleemi lahendamine lihatööstuste asemel jaekaubanduses. «Me ei tea, kas tuleks vorstidele panna I, II, III ja kõrgema kategooria toode või A, B, C, D, või hoopis paigutada erinevad vorstid poes eri riiulitele,» rääkis asekantsler.

«Võiksid ju olla eri värvi riiulid, kus näiteks kollases on kõige vähem liha, oranžis keskmiselt ja punases seisaks kõige liharikkam toode,» arutles ta. Sel juhul saaks ka analüüsida, milliseid tooteid tarbijad eelistavad.

Nimi ei ütle midagi

Postimees käis olukorraga tutvumas Torupilli Selveris ja Sikupilli Prismas ning leidis mõlemast kaheksa erinevat Lastevorsti, mil kõigil erinev lihasisaldus.

Kõige vähem sisaldas liha Maagi vorst, mille sildile oli lisatud sõna «Vot!». Seal oli sealiha vaid kolm protsenti ehk sama palju kui soola. Napivõitu ehk 12 protsenti (sealiha 7 ja veiseliha 5 protsenti) oli liha ka Wõro Lastevorstis.

Vastse-Kuuste sama nimega vorstis oli veise- ja sealiha mõlemat võrdselt 25 protsenti, mis teeb kokku 50 protsenti. Saaremaa Lastevorstis oli sealiha 33,5 ja vasikaliha 20 protsenti, Rannarootsi tootes sealiha 40 ja veiseliha 13 protsenti, Rakvere omas sealiha 21 ja veiseliha 15 protsenti.

Ka Moskva täissuitsuvorsti toodab mitu lihatööstust. Postimees uuris Oskari toodet, mis oli parajalt kuivatatud, nagu ette nähtud, ja mille 100 grammi sisaldas veiseliha 127 grammi. Samas kõrval oli Rannarootsi (Maag) märksa pehmem Moskva vorst lihasisaldusega 77 protsenti. Maitse oli neist esimesel tunduvalt parem.

Selveri keti juht Andres Hein­ver ütles, et tõstatatud teema puudutab eelkõige tootjat, kes võiks vastava märgistuse või klassid ausalt pakendile märkida. Praegune ülipeen kiri tema sõnul klienti eriti ei abista.

«Mängureeglid peaksid olema kõigile arusaadavad ning need võiks kehtestada kolmas osapool, näiteks ministeerium või toiduliit,» lausus Heinver.