/nginx/o/2011/10/19/799396t1h6ac4.jpg)
Kuigi globaalsena sündinud ettevõtted võiksid olla Eesti uueks kasvu- ja innovatsioonimootoriks on, enamikel tegevusaladel raske ettevõtte algusaastatel ekspordiga alustada.
Algajad eksportijad pöörduvad panga poole harva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marketingi Instituudi juht Anu-Mall Naarits kirjutab nädala turunduskommentaaris, et innovatiivse ja targa turunduse mootoriks Eestis saab üha rohkem olema ekspordimüügi kasv, sest koduturu väiksus kärbib nii turundajate professionaalseid võimalusi kui ka motivatsiooni. Suurimaid väljakutseid turundajatele pakuvad aga uut tüüpi ettevõtted – born globalid.
Erinevalt traditsioonilistest ettevõttemudelitest, kus eksporditurgudele kasvati ükshaaval ning tasa ja targu kümnete aastatega, ettevaatlikult ja alles pärast oma koduturu ammendumist, turundavad need valdavalt väikesed ja keskmise suurusega firmad oma toodangut välisturgude jaoks juba oma sünnihetkest.
Sampo Panga ettevõtete panganduse direktor Marek Začeki kinnitusel aga ei alusta ettevõtted majandustegevust, asudes müüma ainult eksportturgudele.
«Hindan, et eksportturgudele jõudmine eeldab põhjalikku turuanalüüsi, mis vajab ka arvestatava turunduskulu olemasolu. Ärisuhete loomine teis(t)e riikide partneritega nõuab Eesti ettevõtjatelt ka stabiilset ja usaldusväärset äriajalugu,» kommenteeris Začek.
Ekspordile suunatud ettevõtte tegevuse alustamine on keskmisest pisut lihtsam mõnel konkreetsel tegevusalal, näiteks teenuste vallas või IT-sektoris. Laiemalt võttes lähevad sinna alla kõik tegevusalad, mis toimivad moodsates infotehnoloogilistes süsteemides. Enamikel juhtudel on välisturgudele mineku taga mõni huvitav idee ja leitud nišš, mida soovitakse täita.
Sedalaadi tegevuste alustamisel kasutatakse Začeki kinnitusel pangalaenudega finantseerimist pigem harva, kuna algusfaasis tegutsevate ettevõtete finantseerimine on reeglina korraldatud omanike või siis riskikapitalistide kaasabil.
«Kui välisturul on juba kanda kinnitatud ja tegevuse rahavoogusid on võimalik asuda kasvatama, siis võib olla võimalik ka pangalaenude kaasamine,» nentis ta.
Kohe algselt eksportturule keskenduvate ettevõtete laenutaotlused on pigem harvad, kuna ettevõtjad soovivad enne laenukohustuse võtmist turgude käitumist ja maksevõimet kontrollida.
Kuna võetavad riskid on alustades keskmisest suuremad, siis on ka laenude intressimäärad selles faasis keskmisest kõrgemad. Laenutaotluste hindamisel lähtutakse tavapärastest asjaoludest, nagu näiteks kapitaliseeritus või maksevõime. Lisaks tulevad juurde sihtturu tundmise kompetentsid ja kohalike partnerite olemasolu ja mõju analüüs.
«Traditsioonilistel tegevusaladel, nagu näiteks töötlev tööstus, tootmine, jaekaubandus, on päris keeruline asutada uus ettevõte, mille peamised turud asuvad teistes riikides. Kuna need sektorid on ka kapitalimahukamad ehk nõuavad omanikult suuremat sissemakset, siis ei ole nendes sektorites tegevuste alustamine suurele osale ettevõtjatest jõukohane,»
Nendel tegevusaladel liiguvad eksportturgudele ikka juba koduturul kanda kinnitanud ettevõtted.
Samas esineb ka olukordi, kus pank finantseerib Euroopa tootmiskontsernide tütarettevõtteid, kes toodavad kas ise lõpptooteid eksportturgudele või annavad oma tegevusega lisandväärtuse tootmise tervikahelas.