Venemaa allakäik ja langus

Moskva siluett Foto: SCANPIX

Üritades illustreerida Vene elanikkonna kokkukuivamist, jutustab Juri Krupnov loo sellest, kuidas abikaasa nende kaks last sünnitas.

Esimene tuli ilmale aastal 1988 ja siis oli ülerahvastatud sünnituspalatis selline ruumipuudus, et naine koliti välivoodiga koridori. Teine kord – neli aastat hiljem – «oli abikaasa seal praktiliselt üksinda. Kedagi teist polnudki,» räägib Krupnov, kes peab Moskvas Demograafia, Migratsiooni ja Regionaalarengu Instituudi direktori ametit.

Kommunismi lõpp ja 1990. aastate majanduskaos tõid kaasa sündimuse järsu languse ja suremuse äkktõusu – «tõelise katastroofi», kui kasutada endise presidendi ja praeguse peaministri Vladimir Putini sõnu. Tõele au andes pühendas Putin 2006. aastal enamiku oma kõnedest parlamendis Venemaa känguva elanikkonna teemale.

Sellest ajast alates on valitsus kuulutanud välja terve trobikonna nimetatud probleemi lahendamiseks leiutatud poliitikaid. Vahelduva eduga.

Pärast seda, kui käiku lasti «emakapitali» reform (emad said ümmarguselt 10 000 dollarit, kui soostusid sünnitama üle ühe lapse), näis allakäik stabiliseeruvat.
Siis, aastal 2009, täheldas riiklik statistikaamet Rosstat lõpuks ometi kerget kasvu: elanikkond rohkenes aastatagusega kõrvutades 23 000 inimese võrra. See oli esimene aastane kasv alates 1992. aastast.

Eksperdid pidasid seda numbrit aga vastuoluliseks. Moskva Demograafiliste Uuringute Instituudi direktor Igor Beloborodov on üks nende seast, kes usuvad, et kasvunumber tuletati statistilise trikiga – enne uuringu teostamist muudeti immigrantide registreerimise reegleid. «Nad lasid mitmeid kriteeriume lõdvemale ja ennäe! Oligi kasv käes!» ütles Beloborodov.
«Oli [poliitiliselt] välistatud, et pärast niivõrd paljude meetmete väljakuulutamist polekski tulemust,» ütles ta. «Seega tuli asi ära korraldada.»

Rosstat eitas süüdistusi ja kinnitas, et kasutas usaldusväärseid meetodeid. Pärast seda on rahvaarvu kahanemine aga jätkunud. Septembrikuiste numbrite järgi on Vene Föderatsiooni elanikkond käesoleva aasta esimese kaheksa kuuga kahanenud 80 000 võrra ja on käesolevaga 142,8 miljonit. Sama ajaga on sündivus langenud 1,27 miljoni juurest vähem kui miljoni peale.

Kuigi absoluutarvult hakkas Vene elanikkond kahanema aastal 1992, külvati allakäigu seemned kaks aastakümmet varem. 1960ndate keskel, kui lõppesid Stalini ajastu sünnitamist soosivad seadused, hakkas sündimus langema ja suremus tõusma.

Tänane sündimus (12,5 protsenti 1000 inimese kohta) on alla pole Stalini aja tipptasemest aastal 1950 (26,9 protsenti). Suremus (14,2 protsenti 1000 inimese kohta) ületab aga ligi kahekordselt 1960. aasta taseme (7,4 protsenti).

Krupnov usub, et selliste enneaegsete surmade koguarv, mille võib kirjutada majandussüsteemi kokkukukkumise arvele, võib olla suurusjärgus 10-20 miljonit. Mis oleks võrreldav ligikaudu 22 miljoni hukkunuga Teises maailmasõjas.

Probleem ei piirdu üksnes Venemaaga. Tõsises languses on mitmete Ida-Euroopa maade, sealhulgas Ukraina, Bulgaaria ja Ungari rahvaarv.

Kõige teravamalt torkab silma, et järsult on kasvanud 22-45 aastaste Vene meeste suremus, mille tase ületab Lääne-Euroopat kolm kuni viis korda. Suuresti on selles süüdi alkoholiga seotud õnnetused ja haigused, kuid Krupnov kinnitab, et probleemi juured on sügavamal. «Kui sa endale noa südamesse lööd, on surmainstrumendiks nuga. Aga nuga pole põhjus. Nende noorte meeste surmade põhjuseks ei ole alkohol – alkohol on vaid sümptom.»

Ta väidab, et majandusstruktuuri muutused on tekitanud noortes meestes depressiooni, mis ongi suremuse lakke lennutanud. «Lihtne: karjäärivõimalusi on vähem, meestel on vähem võimalusi ennast teostada. Vähem võimalusi teha oskustööd ja pälvida austust, lugupidamist, tunnustust,» ütleb Krupnov.

«Meeste suremus on täna meie suurim probleem.»

Teine süüdlane on abortide suur arv. Keskmine on 53 aborti 1000 venelanna kohta, mis on maailma kõrgeim protsent. Mullu tehti Venemaal 2 miljonit aborti. «Kui saaksime selle arvu poole väiksemaks, oleks tõeline beebibuum majas,» ütleb Beloborodov.

Ta ei propageeri abortide keelustamist, kuid ütleb, et «selle arvu saaks alla, kui teha tegemist põhjustega, miks naised aborte teevad».

«Meil oli 70 aastat kommunismi, kui parteil oli kaks vaenlast: perekond ja kirik. See tõi kaasa moraalse allakäigu. Nüüd on meil tarbijaühiskond, kus kõigel on hind ja inimeste meelest on kõige tähtsam nende enda õnn. Egoismi tase on katastroofiline. Inimesed ei taha enam lapsi, kuna see nõuab ohvreid ja inimesed ei taha ohvreid tuua,» ütleb ta.

Kreml on seadnud endale eesmärgiks tõsta riigi rahvaarv 2025. aastaks 145 miljoni peale. Enamiku ekspertide meelest on see ulme. Paljud on seda meelt, et ainus viis Vene rahvastik kasvama saada on immigratsioon.

Venemaa ongi juba hakanud võtma vastu enneolematul arvul nii registreeritud kui registreerimata immigrante. Väidetavalt on üksnes Moskva elanike arv paisunud nende arvelt viimase kümnendiga 8 miljoni võrra.

Immigratsioon on aga ohuks stabiilsusele, nagu ilmneb ka detsembrikuistest etnilistest kokkupõrgetest Moskva noorte vahel, millega politsei vaevu toime tuli.

Kui migratsioon edasi kasvab – tõugatuna Vene majandusbuumist, mis tõmbab ligi tööjõudu suhteliselt vaesest Kesk-Aasiast ja Kaukasusest – võib oodata radikaalseid nihkeid Venemaa etnilises ülesehituses. See aga toidab pingeid, mis tõid vaid 20 aastat tagasi kaasa NSVLi lagunemise.

Beloborodov usub, et kui arvestada sisse ebaseaduslikud (st registreerimata) migrandid, võib Venemaa rahvastik olla juba 25 protsendi ulatuses islamiusku. Ametlik protsent on 14.
Tulevikus võib nimetatud protsent veelgi kasvada tänu sisserändele endistest valdavalt moslemiusku liiduvabariikidest. Venemaal on kõrgeim sündimus islami poolt domineeritud lõunaosas, edetabelit juhib sõdadest räsitud Tšetšeenia.

Täiendust võib sisseränne saada ka ülerahvastatud Hiinast. Venemaa idaosas, suures ja laias Siberis elab kokku alla 10 miljoni inimese. Ja lahendus on paljude arvates ilmselge: hiinlaste tulek.

Seda kardavad Vene poliitikud aga nagu tuld. Beloborodovi rehkendust mööda võib Venemaa elanikkond aastaks 2080 koosneda 70 protsendi ulatuses kas immigrantidest või nende lastest. «Täiesti teistmoodi maa on meil siis, selles võite kindel olla,» ütleb ta.
Beloborodovi silmis läheb asi ohtlikuks, kui rahvaarv langeb alla 80 miljoni – sellest hetkest ei ole Venemaa enam elujõuline.

«Selle taseme juures muutub Venemaa poliitiliselt ebastabiilseks. Niivõrd suur maalahmakas eeldab teatud asustustihedust,» rõhutab ta. Langedes allapoole seda taset «võib Venemaa laguneda viieks-kuueks regionaalriigiks,» hoiatab Beloborodov.

Copyright The Financial Times Limited 2011.