Andres Lipstok: võlakriis nõuab terviklahendust

Eesti Panga president Andres Lipstok. Foto: Peeter Langovits

Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki sõnul on euroala keskpankade võimalused võlakriisi lahendamisel piiratud, sest probleeme põhjustab usaldamatus mitme riigi majanduspoliitika suhtes.

Viimastel kuudel süvenenud võlakriis on avaldanud suurt mõju kogu euroala finantssektorile. Alates suvest on suurenenud ebakindlus euroala pangandussektori tugevuse suhtes, mistõttu on halvenenud pankade võime kaasata raha finantsturgudelt. Ühtlasi vähendavad pinged euroala panganduses ka majanduskasvu väljavaateid.   

Nende arengutendentside valguses otsustasime viimasel Euroopa Keskpanga nõukogu istungil laiendada nn erakorraliste rahapoliitiliste meetmete ringi ning jätta peamine keskpanga laenuintressimäär senisele 1,5 protsendi tasemele.

Erakorraliste rahapoliitiliste meetmete olulisem muutus oli rahapoliitiliste laenude tähtaja pikendamine ühe aastani ehk kommertspankadele pikemaks ajaks laenu pakkumine. Teiseks otsustasime alustada tagatud võlakirjade ostmist. Neid meetmeid on vaja selleks, et kindlustada piisav likviidsus euroala pangandussektoris.

Erakorralisi rahapoliitilisi meetmeid laiendati esmajoones selleks, et eurosüsteemi ehk euroala keskpankade rahapoliitilised otsused jõuaksid selgemini ka laenuvõtjani. Teisisõnu, kui raha kallineb või odavneb, peaks see ka laenuvõtjat otsesemalt puudutama. Kuna aga euroala pangandusprobleemid on kasvanud, ei pruugi keskpankade intressimäärade muutmine ettevõtete ja eraisikute rahastamistingimusi nii väga mõjutada. Hinnastabiilsuse jaoks on samas väga oluline, et rahapoliitiliste intressimäärade muutused kujundaksid ka reaalmajanduse rahastamist.

Peamist rahapoliitilist intressimäära me sellel istungil ei muutnud. Eeskätt johtus see inflatsiooniarengu hinnangust keskmises perspektiivis. Praegu on inflatsiooni kiirenemise ja aeglustumise riskid tasakaalus. Inflatsiooni võimalik aeglustumine on eelkõige seotud kahaneva majandusaktiivsusega. Mida madalam on nõudlus, seda väiksem on ka hinnatõususurve. Teisalt kiirendab inflatsiooni paljudes euroala riikides lähiaastatel eelarvetasakaalu parandamine, mis osaliselt toimub kaudsete maksude ja administratiivselt reguleeritud hindade tõusu teel.

Praegu võetud erakorralised rahapoliitilised meetmed, sealhulgas eurosüsteemi tugiostud euroala riiklikel võlakirjaturgudel, on selgelt ajutised. Kuna probleeme põhjustab peamiselt usaldamatus mitme euroala riigi majanduspoliitika suhtes ja selle võimalik mõju euroala pankade maksevõimele, on ühtse rahapoliitika võimalused võlakriisi lahendamisel piiratud. Rahapoliitika toimimiseks tehtavad riigivõlakirjade tugiostud ja suuremahuline likviidsuse pakkumine euroala pankadele aitavad üksnes leevendada kriisi sümptomeid, kuid ei tegele raskuste algpõhjusega. Pigem varitseb oht, et keskpankade aktiivne panus võib vähendada valitsuste stiimulit olukorda lahendada.

Euroala kriisi lahendades ja järgmisi kriise ennetades peab lähtuma elementaarsest põhimõttest, et otsustamine ja vastutamine on lahutamatud. Kuigi ka praeguste reeglite kohaselt peavad kõik euroala riigid stabiilsuse ja kasvu pakti raames ühiselt hea seisma teiste riikide eelarvepoliitika jätkusuutlikkuse eest, on põhiline otsustamisõigus ja ka vastutus euroala liikmesriigi tasandil. Euroala majanduse stabiilsusele laiemalt on äärmiselt ohtlik olukord, kus otsustamine ja vastutamine on lahus ehk kus kulutamisotsused tehakse liikmesriikide tasandil, kuid arved makstakse kinni ühiselt.    

Teiseks tuleb euroala kriisi lahendades silmas pidada, et nii finantsturgude kui ka stabiilsuse ja kasvu pakti distsiplineeriv mõju pole olnud piisav, et tagada vastutustundlik eelarvepoliitika. Seetõttu peaks kõigi lahendusmeetmete korral hoolitsema selle eest, et suureneks riikide huvi ajada kestlikku eelarvepoliitikat. Alustuseks tuleks kinni pidada antud lubadustest, näiteks juulis toimunud euroala tippkohtumise kokkulepetest.

Kahjuks on päris laialt levinud väär­arusaam, et usaldamatuse nõiaringist välja murdmiseks on vaja lihtsalt palju raha. Leitakse, et suure rahaga saaks kinni katta eelarvepoliitikas tehtud vead. Sellisel juhul me aga üksnes võimendaksime praeguste raskuste ühte olulisemat tekkepõhjust, vastutuse puudumist, ja seisaksime peatselt silmitsi veel tõsisema kriisiga.

Kolmandaks toob viimase paari aasta kogemus esile puhvrite olulisuse nii finants- kui ka valitsussektoris. On kahetsusväärne, et mure üksnes Kreeka maksevõime pärast tekitab süsteemseid probleeme kogu euroala finantssektorile. Seepärast on euroala riikide pangandussektori omakapitali suurendamise kavad üks paremaid mooduseid, kuidas tugevdada euroala finantssektorit. Selline samm vähendab võimalust, et probleemid ühes riigis kanduvad üle teistesse euroala riikidesse.

Neljandaks näitab erinevate riikide kogemus, kuivõrd oluline on ühisraha piirkonnas tüütuseni korratud majanduse paindlikkus ja piisav kasvuvõimekus.

Viiendaks on ilmne, et hoolimata euroala riikide tugevast majanduslikust lõimumisest on nii praegu kui ka tulevikus euroalasse kuuluvate maade majanduskasv ja majanduse tsüklilise arengu hetkeseis erinev. Euroala ühtne rahapoliitika peab tagama inflatsioonieesmärgi saavutamise terves ühisraha piirkonnas. Erinevused euroala riikide majanduse struktuuris ja pikaajalistes majanduskasvu väljavaadetes tähendavad aga seda, et valitsused peavad majanduse stabiilsuse säilitamiseks vajadusel kasutama ka erinevaid majanduspoliitilisi vahendeid.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et euro­ala kriisi lahendus peab olema terviklik ja sisaldama kõiki eelkirjeldatud põhimõtteid. Sageli on rõhutatud, et kriisiolukorras on oluline tulekahju kustutamine ning pikaajalistele probleemidele saame mõelda pärast kriisi. Praegu on aga tulekahju kustutamise hind juba sedavõrd suur, et meil ei ole õigust jätta tähelepanuta pikem ettevaade.