Omastehooldajate tugirühma eestvedaja: alustada tuleks suhtumisest

MTÜ Inkotuba projektijuht Pirjo Vaarmaa omastehooldajate tugirühma koolitusel puuetega inimeste tegevuskeskuses. Foto: Mihkel Maripuu

Tallinna omastehooldajate tugirühma eestvedaja Pirjo Vaarmaa ütles omastehooldajate elust ja probleemidest rääkides, et abivajajatele abi osutamisel peaks Eesti sotsiaalsüsteemis alustama inimeste suhtumisest.

«Hakkame kõige lihtsamast asjast peale, mis raha ei nõua, on suhtumine,» nentis ta ning lisas, et tegelikult ongi küsimus hoopis selles, et meie enda inimesed ei ole üldse abivalmid. «Kuidagi ikkagi kurjus on inimestes.»

Endine sotsiaaltöötaja selgitas, et Tallinnas käib omastehooldajate tugirühmas rohkem eakate inimeste hooldajaid. «Eakate inimeste puhul ja nende hooldajatel on eluruumid olemas ja kui hooldatav on pensioniealine, siis pension jookseb. Kõige rohkem vajab see sihtgrupp just psühholoogilist tuge, et jaksata toimetada.»

Paindlik lähenemine

Keerukate probleemide ees seisvate perede peale peaks Vaarmaa sõnul olema riik palju rohkem mõelnud. See peaks olema võrgustik nii kohaliku omavalitsuse inimeste, sotsiaaltöötajate, perede kui ka riigi vahel. «See on võrgustiku töö, millest on kõik need 20 aastat räägitud. Et oleks positiivne suhtumine, et tahetaks riigi või linna poolt abivajaja suhtes midagi ära teha, et ei oleks mingeid stampteenuseid ja -toetusi üle riigi, vaid ikkagi paindlikult saab ka peredele läheneda,» nentis ta.

«See on riiklik küsimus, kuidas me üht või teist sihtgruppi aitame. Kõige lihtsam asi on tõesti suhtumine – et kuulata inimene ära, mis tal mureks on ja püüda leida midagigi. Meil ikka on neid teenuseid ja toetusi,» lisas Vaarmaa.

Inkotoa projektijuhi sõnul on tingimused omaste hooldamiseks maal ja linnas erinevad. Kui näiteks kooliealisi lapsi saab Tallinnas viia Käo keskusse ja on olemas näiteks erilasteaed, siis maal selliseid tingimusi ei pruugi olla.

«Käo keskuses on väga sügava puudega lapsed ja nemad (lasteaia töötajad – toim) kasvatavad võib-olla sinnamaani, kui ta täisealiseks saab. Aga see peab olema kaetud nende teenustega alates sünnist kuni surmani,» möönis Vaarmaa.

Mis saab, kui hooldaja sureb?

«Vahepeal oli meil väga suur poleemika, kui ma Tallinna Puuetega Inimeste Kojas töötasin, et omaksed tundsid õudu selle pärast, et mis siis saab, kui nad ära surevad. Et mis siis nende lastest saab?» kirjeldas naine ning lisas, et tegelikult pole see probleem siiani lahendatud.

«Seal on ka õiguslik pool, kui perel on mingi vara ja ainukene laps ongi see puudega. See on väga keeruline teema. Kui vanem ära sureb, siis ta (hooldatav – toim) suunatakse lihtsalt hooldekodusse ja punkt,» selgitas Vaarmaa. Hooldatava vanemad on aga pigem huvitatud, et kui neil on näiteks maja ja nemad ära surevad, siis oleks lapsel võimalik maja raha eest osta väike korter ja ülejäänu kasutada lisateenuste peale, mida sügava liikumispuudega inimene oma kodus elades vajaks. Vanemate sooviks ongi, et laps saaks ilma hooldekodusse minemata oma kodus kõrvalabiga hakkama.

«Maaja Kallast just viimati ütles, et tänapäeva lapsi tuleb ka vaadata kui indiviide – sa ei saa vaadata kui mingit karja. Ka perekondade puhul on situatsioonid erinevad, et ei antaks päris jalaga ausalt öeldes,» ütles Vaarmaa.

Abi küsida on raske

Tallinna omastehooldajate tugirühma kokkusaamisi organiseeriv Vaarmaa selgitas, et mitmed hooldajad, kes on hooldajaelu juba pikemalt elanud, on hästi vähenõudlikud. «Nad on nii tagasihoidlikud ja nad ütlevad, et oi, ma teen tüli ja kõike seda. See näitab ka ära, mis situatsioonis inimene on. Teised on võib-olla just vastupidi väga närvilised ja psühholoogiliselt paigast ära.»

«Inimesed peaksid aru saama, kust kohast ja millisest olukorrast tullakse. Jube lihtne on sotsiaaltöötajal võib-olla ära öelda sellele, kes on väga tagasihoidlik. Ja nad ei jõuagi sotisaalosakonda, nad ei lähegi sinna midagi küsima. Ega eestlastel on üleüldiselt probleem abi küsimisega. See näitab, et sa ei saa hakkama ja kes siis tahab nii väga tunnistada, et sa hakkama ei saa. Mina samamoodi ei taha tunnistada,» lisas Vaarmaa.

Naine kirjeldas ka paari seika enda elust, kus tal on tulnud väga keeruliste sotsiaalsete probleemidega silmitsi seista. Ühe seigana tõi Vaarmaa välja situatsiooni, kus pidi Mustamäe linnaosavalitsuse 15-liikmelise komisjoni ees abi saamiseks selgitusi andma. «Ja ma kakun selle seltskonna ees, kes igasuguseid küsimusi esitavad, terve oma sisemuse lagedale. Sisemiselt ma tundsin ennast kohutavalt halvasti. Ja nemad ütlesid selle peale, et meil ei ole teile midagi pakkuda, minge pöörduge kohtusse. See oli kõik, mis nad mulle ütlesid. Siin ongi see suhtumine.»

Eelmisel nädalal Postimehes ilmunud Tiina Kangro arvamusloo valguses, kus oli kirjeldatud mitut väga keerulises olukorras elava hooldaja elu, ütles Vaarmaa, et loos oli välja toodud küll väga äärmuslikud näited, ent see ongi ju nende inimeste tegelik reaalsus ja sellistest probleemidest leebelt rääkimisest ei pruugi mingit abi olla.

«Kui need on praktilises elus ette tulevad näited, siis võib-olla see kuidagi kedagi mõjutab ja sa pead minema äärmustesse ja näitama, milline on mõne inimese tegelik elu. Me võime küll mõelda, et tore on, et Eesti Vabariik ja kõik, et meil on väga hästi, aga tegelikult ei ole ju hästi. Ülevalpool pistetakse pea liiva alla,» nentis ta.