Mis siis toona lubatud ei olnud, või peaks hoopis küsima, kas kõik oli lubatud?
«Üldiselt küll, jah,» vastas Lidmets ja täpsustas, et suurema kontrolli all olid siiski tehingud relvadega ning selgelt ka poliitikute ja nendele lähedal seisvate isikute tehingud. Seda, et keegi uhiuue firmaga suuri ülekandeid tegi, tuli ette ja erilist ohutuld see põlema ei pannud.
Suhtehaldur oli esimene tehingute kontrollija, kuid tema sõnul oli kontrollijate ahel pikk.
«Suhtehaldur on kõige madalamal tasemel töötav inimene, kes töötab otse kliendiga. Kogu raamistik luuakse talle ülevalt poolt. Meie tegevus oli suunatud juhtkonna poolt. Ka ülevalt poolt toodi suuri kliente,» rääkis Lidmets.
«Lisaks sellele, kogu uute klientide avamine käis meil mitte halduri otsusega, vaid meil oli komitee, mis koosnes juhtidest, rahapesu andmebüroo kontaktisikust ja riskijuhist,» jätkas ta.
Kontsern asjast teadlik
Lidmets mäletab enda sõnul sadadesse miljonitesse küündivaid ülekandeid küll, kuid need olevat olnud tõestatud sadade lehekülgede pikkuse dokumentatsiooniga.
«See oli kontrollitud kuni selleni, et klient käis suure kohvri konfidentsiaalsete dokumentidega ja näitas neid meile,» ütles Lidmets. Ometi tuli tema sõnul ette ka kahtlusi, neist teavitati riskijuhti ja vahel ka rahapesu andmebürood.
Lidmets näeb süüd vaid toonastes leebetes regulatsioonides, mis võimaldas kahtlase päritoluga raha transiiti. Mistahes salajast kokkumängu ta eitab.
«Me oleme teadlikud Hermitage Capital Managementi väidetest ja faktist, et nad tõid sarnased väited Taani politseile 2013. aastal. Need lükati aegumise tõttu tagasi,» kommenteeris Danske Bank Groupi pressiülem Kenni Leth. «Ootame politsei vastust ja jätkame Eesti juhtumis käimasoleva sisejuurdlusega,» lisas ta.
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
/nginx/o/2018/07/24/11034256t1hb062.jpg)