Joel Volkov: Eesti haridusturundus vajaks uudset seksikat teaduste akadeemiat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reklaamiguruna leiba teeniv Joel Volkov on viimased paar aastat olnud kättpidi sees ka Eesti kõrgkoolide rahvusvahelistumise näokujunduses, seetõttu teab ta imehästi, mis on meie hariduse ekspordimagnetid ja tegelik reaalsus.
Kui aga kogu meie kõrghariduse arengu rahastamine oleks tema otsustada ning vahendid piiramatud, siis looks ta enda sõnul Eestisse uue, rahvusvahelist teaduspotentsiaali kaasava kommertslikuma teaduste akadeemia, mille paneks vibreerima sünkroonis meie parima IT-alase oskusteabega.
Joel Volkov sattus kõrghariduse rahvusvahelistumise protsessi 2009 aastal, mil Archimedes talle meie riigi hariduse ekspordiplaane tutvustas ja ühtse kuvandi loomises abi palus. Töögruppi kaasati kõik Eesti suuremad ülikoolid ja lisaks veel külaliseksperte. Pärast põhjalikke analüüse, uuringuid ja talupojatarkuse rakendamist jõuti ühisele järeldusele, et Eesti sõnum, kuvand ja müügiargument laiale maailmale peab seostuma ennekõike kõige sellega, mis jääb auditooriumide ukse taha: Eesti kultuurilise eripära, sõbralikkuse, väikeste koolide ja individuaalse lähenemisega, kauni Tallinna vanalinna ja mõnusa tudengieluga. Teisisõnu pidi argumenidks saama nn campus feeling.
Volkovi sõnul saadi juba tollal töögrupis aru, et rahvusvaheliste õppeprogrammide mahtu ei tohiks Eestis üle 200 ajada, pigem peaksid need olema väga atraktiivsed ja sisukad. Põhirõhk pandi magistriõppele ja määrateti ka Eesti jaoks perspektiivsemad turud nagu Türgi, Soome, Hiina jt. Akadeemiline tase on ja jääb iga kooli enda arendada ja järele aidata, leiti tollal.
Ka täna, kaks aastat hiljem, mil nii rahvusvaheliste tasemeõppe tudengite kui ka vahetusüliõpilaste arv on tublisti tõusnud, on Volkov kindel, et Eesti pühisõnumiks välismaal peaks jääma mõnus ja turvaline õpikeskkond. «Ma arvan, et läheb vähemasti 5-10 aastat, enne kui meie akadeemiline tase jõuab üliõpilaste silmis samale väga kõrgele tasemele nagu on seda keskkond, » räägib ta. «Tõeline läbimurre võib tulla ka varem, kui taguda jätkuvalt seda parima keskkonna teemat ja lisada aasta-aastalt juurde grammike akadeemilisse arengusse.»
Millised aga on reklaamiguru arvetes kitaskohad, kus igal ülikoolil veel tublisti arenguruumi on? Esmalt nimetab ta ülikoolide oskust ja võimekust hallata sotsiaalmeediat. «Kuigi juba parem kui paari aasta eest, on see ikka veel koht, mida järele aidata, sest õpilaste jaoks on see ülioluline kanal,» räägib ta.
Teise kasutamata potentsiaali järele lõhnava kohana nimetab ta igasugust ülikoolide välissuhtlust. «Meil on suurepäraseid teadlasi, maailmatasemel laborid, kirjutatakse sadu teadustöid, kuid miks me neist midagi ei tea? Meie ülikoolid oskavad juba ladusalt korraldada siseüritusi, networking’ut, kaasata üliõpilasi, kuid kahjuks ei paista see teaduse potentsiaal sealt välja,» leiab Volkov. Meeldiva erandina nimetab ta Kuku raadios eetri olevat teadussaadet Kukkuv Õun, mis on üks väheseid kohti, kust meie teaduse arengu kohta sõnumikilde koguda.
Volkov usub, et ülikoolide kommuniskatsiooniosakonnad on liiga väikesed, et kogu loodavat potsentsiaali õigesti maailmale ruupordada. Reklaamimehe arvates tuleks meie kõrghariduse potsentsiaali väljatoomise nimel leiutada midagi sama võimsat kui Skype. Ta võrdleb seda kümne ja enamagi aasta taguste juttudega Eesti IT-imest, mida kuulutasid küll Linnar Viik, küll teised, kuid ometigi ei olnud see ime võtnud mingit konkreetset kuju, millest rääkida või mida näiteks tuua. Siis aga tuli Skype. Viimastel aastatel on Eesti idufirmasid märgatud kogu maailmas, ühtäkki nimetatakse seda Eesti IT-maffiaks, mis samm sammult konkursse võidab ja uusi julgeid ideid lansseerib. Midagi analoogset vajaks ka meie kõrgharidus – midagi konkreetset, mida näidata, katsuda...
Veidi mõelnuna on Volkovil hulljulge visioon käepärast võtta. «Kui mul oleks piiramatud vahendid ja õigus valida üksainus koht, millesse Eesti kõrghariduses panustada, siis ma teeksin uue teaduste akedeemia, kommertslikuma ja tugevama. See võiks olla kultuuriline nähtus, loodusnähtus, mis kaasaks ka Skandinaavia ja teiste riikide teadlased, keda suur konservatiivne teadusmaailm täna ei kuula, paneks selle vibreerima koos meie infotehnoloogilise potentsiaaliga. See oleks midagi täiesti uut, tuleviku teaduste akadeemia, kuhu koonduks need noored, sõltumatud ja võimekad teadlased, kes on klannistumise vastu ja suure professionaalse võrgustikuga. Selline akadeemia oleks hea turundusnipp, seksikas ja sensatsioonilne ja tõmbaks noori ligi nagu kärbsepaber kärbseid,» kirjeldas Volkov oma visiooni.
Artikkel ilmus SA Archimedese koostatud Postimehe lisalehes Kõrgharidusfoorum.