Miks kasutatakse toidus E-aineid?

Raivo Vokk. Foto: Peeter Langovits

Kui uurida igapäevaste toiduainete pakenditele trükitud infot, võib enamasti näha mitut lisaaine tähist. Kuna E-ainetega on seostatud halba mõju tervisele, tekib küsimus, miks tootjad neid üleüldse kasutavad.

Eestis tehtud uuringudki on näidanud, et tarbijad sooviksid kunstlike lisaaineteta, «E-vaba» toitu.

See ootus käib käsikäes nõudmistega, et toit näeks hea välja, säiliks kaua ja oleks kõige selle juures ka odav. Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi direktori professor Raivo Voki hinnangul peitub nendes ootustes ka vastus esitatud küsimusele. Kui inimesed ootavad, et toit säiliks kapis mitu kuud või isegi aasta, on E-ga tähistatud säilitusainete kasutamine vältimatu.

Sama lugu on värviga. Maasikajogurt peab olema kenasti roosa ning konservherned erksat rohelist tooni. Kahvatu toon tekitab küsimusi ja kaotab justkui osa toidu maitsest. Seda on omal nahal tunda saanud sel kevadel naturaalse maasikajogurtiga turule tulnud Tere AS.

Ostjad pahandavad värvi üle

Jogurt on E-aineteta ja see tähendab, et sellele pole lisatud värvaineid, värvi annavad vaid maasikad. Tarbijatelt saadud tagasiside on jogurti maitse suhtes igati positiivne, kuid värvi kohta küsivad inimesed selgitusi. Herneste näide pärineb Suurbritannias tehtud katsest: brittidele anti proovida loomuliku värvusega ja lisaaine abil toonitud konserveeritud herneid. Värvitud herned maitsesid katses osalenutele rohkem.

«Ega niisama neid (lisaaineid – toim) sinna ei kühveldata,» tõdes Vokk. Seda, millist funktsiooni konkreetsed ained ühes või teises toiduaines täidavad, peavad tootjad tarbijale pakendi märgistusel ka selgitama. Näiteks Leiburi uue toote Röst pakendil võib näha kolme E-koodi: E471, E472e ja E415. Tähiste juurde on kirjutatud, et esimesed kaks on emulgaatorid, mida lisatakse vajaliku konsistentsi saavutamiseks, ja viimane paksendaja.

Üsna palju on räägitud maitsetugevdajatest, eriti naatrumglutamaadist, mille tähis on E621. Voki selgitusel aitab see tootjatel saavutada odavamat lõpptulemust – vürtse, mis on kallimad, kuluks muidu lihtsalt rohkem. Seetõttu võib praegu Eesti toidutööstuse vallutanud E621st loobumise kampaania tõsta pisut ka hindu. «Hind võib tõusta, sest maitse tuleb tagada kallimate maitseainete lisamisega,» märkis professor.

Laiendab valikut

Naatriumglutamaadist loobuma on tootjaid kihutanud avalikkuseni jõudnud info aine kõikvõimalikest kahjulikest mõjudest. Muu hulgas on väidetud sedagi, et E621 paneb inimesi rohkem sööma.

Voki sõnul on naatriumglutamaati puudutavad uuringud praegu veel käimas ja lõplikku tõde tuleb oodata. Kohalike tootjate suundumust maitsetugevdajast siiski loobuda kommenteeris Vokk nii: «Kvaliteet on tarbija rahuldamise tase.» Ehk kuna inimesed pelgavad avalikkuses kõlanud kahtluste tõttu maitsetugevdajaid, ongi otsustatud nendest loobuda. Ükski otsene käsk või keeld selleks ei sunni.

Et poodidesse jõuab maitsetugevdajateta ja teiste E-aineteta tooteid, pidas Vokk valikuvõimalusi silmas pidades positiivseks. Samas laiendavad inimeste valikuvõimalusi ka E-ained – suhkruasendajateta tuleks näiteks diabeetikutel jogurtist loobuda.

Mis on lisaaine?

Toidu lisaaine on aine, mida lisatakse kavatsuslikult toidule tehnoloogilises protsessis, et muuta toidu sensoorseid omadusi, säilivust ja kvaliteedi püsimist.

Millised on lisaained?

•    Toiduvärvid, tähisega E100–E199

•    Säilitusained, tähisega E200–E299

•    Antioksüdandid, tähisega E300–E399

•    Emulgaatorid, stabilisaatorid, tähisega E400–E499

•    Muud lisaained, tähisega alates E500st