Tartu soojakuningas Tiit Veeber paneb Peetri kiriku remonti vanas rahas kaheksa miljonit krooni isiklikku raha, seda on pea sama palju, kui riik annab tänavu pühakodade programmist kõigile kirikutele. Veeberiga käis kohtumas Postimehe ajakirjanik Nils Niitra.
Pistan oma käe tervituseks Veeberile pihku, kämmalt läbib kondikrõbin ja valutuige, aga saan selle siiski enam-vähem tervena tagasi. Ronime mööda Tartu Peetri kiriku miljon krooni maksnud tellinguid ülespoole, Veeber turnib osavalt nagu ahv tellingutel ja siis ka mööda tellinguta müüriserva edasi-tagasi.
Fotograaf Sille aeleb samal ajal sundimatult müüritisel, eesmärgiga saada Veeberist parim foto. Aga minu süda läheb pahaks ja terve elu kindla vastuseta «on – ei ole» küsimus saab lõpliku vastuse – jah, mul on kõrgusekartus.
«See on harjumise asi,» teatab Veeber. «Sa mõtled üle – minu eelis on see, et ma ei mõtle,» muigab ta. See ei ole mehel kaugeltki esimene kord kõrgel ronida, omal ajal alustaski ta müürsepana.
Veeber on Eesti miljonäride seas üks ebaharilikumaid kujusid. Keegi ei mäleta, millal see mees viimati ülikonda kandis. Küll aga on tartlastele harjumuspärane näha kunagist Supilinna kaaki palja ülakehaga kraavi kaevamas.
Talle meeldib kraavi kaevata ja soojatorustikud pakuvad selleks ammendamatuid võimalusi. Töömehed räägivad temaga töömeeste keeles ja temagi vastab samaga. Vormilt lahtist ja sisult asjalikku teksti elustavad ka vängemad vahesõnad.
Peetri kirik pole muide ainus, mida Veeber on toetanud – 1955. aastal, oma elu teisel koolipäeval, viskas ta sisse katoliku kiriku akna. See lugu jäi hinge kriipima seniks, kuni Veeber pani kirikule küttesüsteemi sisse. «Ära sa kiriku vara puutu,» teatab järgmisel nädalal 63. sünnipäeva tähistav mees nüüd elutargalt.