Andres Sutt: sügistorm maailmamajanduses

Andres Sutt. Foto: Peeter Langovits

Oleks ekslik arvata, et paanika finantsturgudel Eesti majandust ei mõjuta, kuid võrreldes 2008. aastaga oleme ise palju kindlamas seisus, kirjutab Eesti Panga presidendiks kandideeriv Andres Sutt.
 

Võlakriis Euroopas, muu maailma etteheited Euroopa poliitikutele nende suutmatuse pärast kriisi kontrolli alla saada. Teadmatus, kui suure augu on Euroopa pankade bilanssidesse löönud probleemsete euroala riikide võlakirjahindade kukkumine.

Poliitiliselt lõhestunud USA, kus föderaalvalitsust ähvardas taas sulgemine ning kreenis riigirahanduse korrastamise üle käib poliitikute klassisõda. BRIC-riikide (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina – toim) etteheited dollariruumi liiga lõdvale rahapoliitikale, mis põhjustab liiast kapitali sissevoolu arenevatele turgudele ja nende majanduste ülekuumenemist. Uue üleilmse kriisi risk. Seda loetelu võib jätkata.

Turge valitsevad teadmatus, hirm ja emotsioonid, usaldus on defitsiit. Selline maailmapilt peegeldus vastu kohtumistel majanduspoliitika kujundajate ning erasektori esindajatega 2011. aasta septembris IMFi ja Maailmapanga aastakoosolekul.

Kas ja kuidas läbib lääne demokraatia ja turumajandus selle katsumuse? See on eksamiküsimus – ei rohkem ega vähem.

Kreekas nähakse uue kriisi sütikut. Valitsus ei ole suutnud lubatud reforme teostada, majanduslangus on ­oodatust sügavam ning eelarvedefitsiit visa vähenema. Võlakoorem aga jätkab kasvu. Nii on järjest rohkem neid, kes usuvad, et Kreeka ei suuda probleemidega toime tulla ning pankrot on vältimatu.

Kreeka tõmbab endaga kaasa Itaalia, Hispaania, Portugali ja Iirimaa ning Euroopa pangad. ­Euroalal puudub poliitiline suutlikkus kriisi hallata ja kõikide päästmiseks lihtsalt ei jätku raha. Nii viib euroala võlakriis maailmamajanduse sügavamasse allakäiguspiraali kui 2008. aastal kogetu.

Stopp!

Viimaste nädalate analüüsid ja arvamuslood euroalast meenutavad 2008. aasta turgude ühest hinnangut Balti riikidele: devalveerimine on vältimatu ning laenamine Balti riikides saab hukatuslikuks Rootsi pankadele ja lõpuks Rootsi majandusele.

Erinevus on vaid mõõtkavas – euroala kriisi mõju on globaalne. Tagasi vaadates põhinesid paljud toonased hinnangud pealiskaudsel analüüsil, vähesel olustiku tundmisel või lihtsalt emotsioonidel.

Tegelikkus osutus teistsuguseks. Selgus, et Balti riigid on vägagi erinevad ja nende majandus paindlik. Läti, kelle ellujäämise võimalikkusse maagilise devalveerimise abita peaaegu keegi ei uskunud, on järjest laiemalt toodud näide, kuidas raskest olukorrast välja tulla.

Otsustavalt tegutsedes on võimalik praegused probleemid lahendada ning apokalüptilised stsenaariumid euroala lagunemisest ning sügavast kriisist maailmamajanduses jäävadki paberile.

Kuid tagasi Kreeka juurde. Kreeka probleem on ülereguleeritud ja ebatõhus majandus – ligi 130 reguleeritud kutseala on üks paljudest näidetest, miks majandus ei saagi kasvada ega ettevõtted konkurentsis püsida. Reformidega polnud kiire, sest laenamine turgudelt muutus pärast euro kasutuselevõttu üha odavamaks.

Praeguseks kogunenud võlakoorem on seega kriisi sümptom, mitte põhjus. Seetõttu ei paranda võlakoorma vähendamine, mis tundub küll mugava ja kiire lahendusena, kuidagi Kreeka tegelikke probleeme.

Reformideta ollakse varem või hiljem tagasi punktis, kus taas on odavam importida tomateid Hollandist kui kasvatada neid Kreekas. Sest kohaliku autokartelli hinnakiri muudab oma tomatikasvatajad konkurentsivõimetuks.

Kreeka programm on riskantne ja panused on kõrged. Kuid muud teed on veel kulukamad. Loomulikult soovime kõik, et Kreeka võtab end kokku ning viib reformid ellu vastavalt tegevuskavale ja tähtajaks.

Kuid selline ootus oleks programmi praeguses faasis naiivne. Kreeka majandus ei ole veel põhja saavutanud ning lihtsad reformid on suuresti tehtud. Jäänud on rasked. Need, mis puudutavad valusalt senisest majanduspoliitikast kasu lõiganud mõjukate huvigruppide heaolu. Seetõttu on läbirääkimiste venimine või muudatused programmi meetmetes ja ajakavas protsessi loomulik osa. Kõige kindlam tagatis laenuandjatele on tugev reformiprogramm ning selle sihikindel jõustamine, mitte saar Vahemeres. Tugev programm vähendab ka riske, et reeglite vastu patustajad saaks tulevikus loota kergele väljapääsule või reeglite painutamisele.

Millist Euroopat me tahame?

Euroopa ees seisvad väljakutsed on palju laiemad kui Kreeka majanduse remont. Kas Euroopa ja eriti euroala vajavad suuremat integratsiooni? Kindlasti. Euroala ja Euroopa Liidu majanduspoliitikat korraldavad reeglid vajavad täiendamist ja senisest paremat jõustamist. Euroopa institutsioonidel peab olema piisavalt võimu, et reegleid jõustada.

Liikmesriigid peavad mõistma, et senisest suurem majanduspoliitilise suveräänsuse allutamine ühistele huvidele on ka nende huvides. Äsja ­Euroopa Parlamendilt heakskiidu saanud kuus majanduspoliitika parema koordineerimise eelnõu on suur samm sinnapoole.

Eeldused, et tulevikus on praeguste probleemide kordumise risk väiksem, on loodud. Kuid lisaks parematele mängureeglitele tuleb neid reegleid ka paremini jõustada. Põhjus, miks mitmete euroala riikide riigirahandus on praegu kriitilises seisus, ei ole ju selles, et stabiilsus- ja kasvupakti piirangud olid liiga leebed – reegleid lihtsalt ei jõustatud ja rikkumiste suhtes pigistati silm kinni.

Liikumine suurema Euroopa «föderaaleelarve» poole võib lõppkokkuvõttes olla põhjendatud valik, kuid see on pikaajaline protsess.

Kindlasti ei ole föderaaleelarve võluvits, mis lahendab kõik probleemid. USA riigirahandus, kus keskvalitsuse eelarve osakaal on mitu korda suurem kui Euroopa Liidus, seisab sellele vaatamata vastakuti samaväärsete probleemidega kui Euroopa – riigivõlg on sada protsenti SKTst, defitsiit ületab üheksa protsenti ning rahvastiku vananemisega seotud kulud on tõusutrendil.

Riigi rahaasjade korrastamine nõuab ka USAs põhjalikke muudatusi riigirahanduse korralduses – hüvitiste reform, maksubaasi laiendamine, maksuerandite vähendamine jne.

Ent lähinädalatel on kõige tähtsam, et euroala riigid EFSFi muudatused kiiresti ratifitseeriksid ning need ellu rakendataks. See on oluline nii euroala programmiriikide kui finantsstabiilsuse kindlustamise seisukohalt. Laiendatud mandaat annab EFSFile voli vajadusel sekkuda riigivõlakirjade turule, pakkuda julgestus-krediidiliine ja toetada pankade rekapitaliseerimist.

Teadmatus, kas ja millal liikmesriigid need muudatused jõustuvad, on üks olulisi tegureid, mis pärsib usalduse taastumist. Fondi mahu suurendamine tugevdaks turgude usaldust ja on õige suund, kuhu liikuda. Ent tormakas arutelu mahu suurendamise üle praeguses konjunktuuris kätkeb endas ohtu, et ratifitseerimata jäävad ka kokkulepitud muudatused. See on mõttetu risk.

Eurosüsteemi keskpangad on taganud pangandussüsteemi likviidsuse ja finantsturgude toimimise. Keskpankadel on jõudu ja võimalusi täita seda rolli nii kaua kui vajalik. Kuid eurosüsteemi keskpangad ei saa lahendada ega pea lahendama neid probleeme, mis on valitsuste pärusmaa. Turgude usaldus probleemsete euroala riikide vastu taastub vaid siis, kui need riigid on tegudega tõestanud, et riigirahanduse korrastamisega tegeletakse tõsiselt.

Uus kriis ja Eesti

Oleks ekslik arvata, et paanika finantsturgudel Eesti väikest ja avatud majandust ei mõjuta. Ebakindlust tulevikutellimustes on maininud ka Eesti ettevõtjad. Tagasilöögid maailmamajanduses tabavad meid ajal, kui me endi majandus ei ole eelmisest kriisist veel täielikult taastunud.

Kuid võrreldes 2008. aastaga oleme ise palju kindlamas seisus. Eesti majandus on palju rohkem tasakaalus ning Eesti on euroala liige. Viimane väide võib tunduda vastuolulisena, kuid  on fakt, et Eesti riskipreemia on praegu väiksem kui riikidel, kes ei ole euroalas, ja väiksem kui paljudel euro­ala riikidel.

Küsimus «Millal devalveerite?» on päevakorrast maas. Põhjamaade pankasid, kellest sõltub Eesti majanduse rahastamine, nähakse üldiselt stabiilsetena. Keskpanga ja järelevalve koostöö Rootsiga on aga endiselt võtmetähtsusega, et tagada panganduse sujuv toimimine ka siis, kui turgude hinnang peaks muutuma.

Euroala-liikmesus on olnud üks oluline tegur uute otseinvesteeringute tulekul Eestisse ja seda mitte ainult Põhjamaadest. Eesti majanduse väiksuse argumendi kui miinuse saab ka ümber pöörata. Nii võib väike turuosa suurendamine sihtturgudel anda olulise tõuke majandusele laiemalt.

Iga kriis on pakkunud tugeva bilansiga ettevõtetele võimalusi laieneda kas senistel või uutel turgudel. Targalt riskides ja laiemalt ringi vaadates leidub selliseid võimalusi praegugi.

Eesti majanduse käekäik sõltub riigi majanduspoliitilistest valikutest. Soovitused lähtuda 2012. aasta eelarve kinnitamisel riskistsenaariumist või konkreetsete eelarve tasakaalu parandavate meetmete ennetav kokkuleppimine on järgimist väärt. Kuid veelgi tähtsam on vaadata kaugemale järgmisest aastast. Seda kinnitavad Eesti enda õppetunnid viimasest buumist ja kriisist.

Milliseid lubadusi on võimalik ja mõistlik muutunud oludes teostada, millised valikud aitavad majandusel võimalike tagasilöökidega väikseima kuluga toime tulla? Need küsimused peavad olema riigi eelarvestrateegia järgmise, 2012. aasta kevadel toimuva arutelu objektiks.