Paul Keres: euroliidu JOKK-skeem

Paul Keres advokaat Glikman & Partnerid Foto: Erakogu

Valitsus loodab, et täna võtab riigikogu vastu otsuse garantii andmiseks Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile (EFSF). Vähemalt praeguse kava järgi loodab valitsus riigikogult blankovolitust. Tahaks loota, et riigikogu ei tee otsust praegusest eelarvest enam kui kolmandiku äralubamiseks teadmatuse olukorras, ent vähemalt seni on kaks probleemi jäänud avaliku debatita.

Esiteks ei ole päris täpne väita, et Eesti garantii suurus on kaks miljardit eurot. Tegelikult garanteerib Eesti EFSFi kohustusi 1,995 miljardi euro ulatuses, ent see puudutab võla põhiosa. Lisaks põhiosale on garantiiga hõlmatud ka intressid. Nii võib otsuse eelnõu seletuskirja kohaselt garantii maht ulatuda 2,5 miljardi euroni.

Seni on jäänud ka avaliku tähelepanuta, et kui Eesti ei peaks mis tahes põhjusel olema võimeline täitma oma garantiikohustust, kohustub ta tasuma viivist määraga ühe kuu Euribor + 5% p.a. Seega ei räägita tegelikult kahest miljardist eurost, vaid riskistsenaariumi korral oluliselt suuremast summast. Samas tundub, et riigikogu võtab otsuse vastu, arvestades, et küllap Eestilt üle 400 miljoni euro ei nõuta.

Teiseks ei ole selgeks tehtud, et Eestil pole kohustust EFSFile garantiisid väljastada. Ainsad EFSFi poolt­ argumendid rajanevad natuke abstraktsetel loosungitel Euroopa solidaarsuse printsiibist. Selline põhimõte on aktsepteeritav, aga siin tõlgendatakse seda kontekstiväliselt ja vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega.

Lissaboni lepingu artikli 125 kohaselt ei kanna liikmesriik vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide valitsuste, võimuorganite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi. Seega ei saaks Eesti otse garanteerida (lõppastmes üle võtta) Kreeka või mis tahes muu liikmesriigi kohustusi.

Kõige küünilisem on seejuures asjaolu, et vastuolu Lissaboni lepinguga tundub olevat eelnõu autoritele selge. Eelnõu seletuskirjas tuuakse välja, et ELi aluslepingu põhimõte, mille kohaselt liikmesriigid ei vastuta üksteise rahaliste kohustuste eest, ei võimaldaks euroala stabiilsuse loomiseks vajaliku raamistiku loomist. Selle probleemi ületamiseks loodi EFSFi nime kandev JOKK-skeem.

See rahastamisskeem on lühidalt järgmine. Raskustesse sattunud riiki abistatakse peamiselt EFSFi antavate sihtotstarbeliste laenudega. Selleks EFSF kas laenab raha turult või emiteerib võlakirju. Neid EFSFi kohustusi tagavad kõik euroala liikmesriigid tingimusteta ja tagasivõtmatute garantiidega.

Juhul kui abi saanud liikmesriik jätab oma kohustuse täitmata, nõuab EFSF kohustuste täitmiseks vajamineva summa sisse garantii andnud liikmesriigilt. EFSFi raamlepinguga kavandatud tehingute sisust järeldub, et ühed euroala liikmesriigid võtavad vajadusel üle teise euroala liikmesriigi kohustused, mis on vastuolus asutamislepinguga.

Selline skeem on kunstlik ja lähtub vastikust topeltmoraalist, kuna fiktiivsed õiguskujundused on Euroopa õigusruumis rangelt taunitavad. Andes keelatud õiguskujundusele teise näo, ei muutu see vähem keelatuks.

Prantsusmaa Euroopa asjade minister Pierre Lellouche avaldas juba 2010. aasta mais arvamust, et kavandatud päästepakett on vastuolus Lissaboni lepinguga. Umbes samasisuline avaldus on esitatud Soome õiguskantslerile. Sama seisukohta jagab ka osa Saksamaa prominentseid õigusteadlasi.

Tundub, et rahandus on muutumas nii pühaks kategooriaks, et selle ees peab taanduma õigusriigi peamine tunnus – riigi enda õiguskuulekus. Kui liikmesriigid leiutavad kavalaid skeeme, kuidas minna mööda Euroopa Liidu aluspõhimõtetest, siis miks peaksime uskuma, et raha eraldatakse tulevikus kindlatel ja väga rangetel tingimustel, nagu praegu, käsi südamel, lubatakse. Küllap saab uute probleemide tekkimisel ka EFSFi raamlepingu tingimusi vastavalt vajadusele vabamalt tõlgendada.