Intervjuu Liina Kersnaga: me ei ole harjunud koolist kui ettevõttest mõtlema

Liina Kersna lemmikutega Kadrioru pargis. Foto: Joakim Klementi / Eesti Meedia/Scanpix

Õpetajate madalad palgad, läbipõlemiseni viiv suur töökoormus, abipersonali nappus ja tähelepanuta jäetud töökeskkond annavad tunnistust, et Eestis ei väärtustata haridust, arvab tänavu Tartu ülikooli hariduskorralduse magistrantuuri cum laude lõpetanud Liina Kersna (Reformierakond). 

Millised on Eesti koolisüsteemi tugevused ja selle puudujäägid? 

Meie koolisüsteemi tugevus on, et suudame pakkuda ühtlaselt kvaliteetset haridust üle Eesti. Ka sotsiaalmajanduslikult nõrgemates peredes kasvavad lapsed teevad PISA testides OECD riikide keskmise tulemuse. Teine tugevus on haritud magistrikraadiga õpetajad.

Koolisüsteemi keskmes peab olema laps, kuid liiga tihti sõidab süsteem lapse huvidest üle. Näiteks on lapse huvides, et aktiivne õppimine ei algaks enne kella üheksat hommikul. Samal ajal on meil üle Eesti tuhandeid lapsi, kes peavad koolibussi peatuses olema juba kell seitse, et jõuda kaheksaks kooli. See ei ole lapsekeskne. 

Tähtis on mõista ka, kuidas konkreetne laps kõige paremini õpib, aga seda ei saa teha kui klassiruumis on 30 õpilast ja üks õpetaja. Selleks on vaja tugipersonali. Näiteks Soomes abistavad õpetajat sotsiaal- ja eripedagoogid ning psühholoog. Kui vaadata töökuulutusi, siis pidevalt otsitakse eri- ja sotsiaalpedagooge, logopeede, psühholooge, aga neid on lihtsalt nii vähe. 

Teine suurem probleem on vananev õpetajaskond. Tööturule tulnud noortest õpetajatest on viie aasta möödudes pooled koolist lahkunud, sest nad põlevad läbi. Õpetajatele on pandud väga palju ülesandeid, kuid töötingimused ei ole neile nõudmistele järgi tulnud. Nende töökoormus ja vastutus on ebainimlikult suur, seejuures ei tunne nad ennast väärtustatutena. 

Haridusvaldkond on alarahastatud. Kuidas koolid sellises situatsioonis omale täiskomplekti abipersonali saavad lubada?

Järgmiseks aastaks sai haridus- ja teadusministeeriumi õpetajate palgarahaks juurde 10 miljonit. Õpetajate miinimumpalk tõuseb järgmine aasta 1250 euro peale. Seda on piinlikult vähe. Selleks, et tõsta õpetajate palk 2000 euroni, läheks vaja 113 miljonit eurot. Ei saa öelda, et suuremaks palgatõusuks raha ei ole, see on prioriteetide küsimus. 

Minu sisemine veendumus on, et Eestis ei ole haridus prioriteet, kuigi meile meeldib seda öelda. Andreas Schleicher, kes on 20 aastat tegelenud OECD-s haridusteemadega, soovitab testida seda, kas haridus on riigis prioriteetne valdkond, küsides, et milline on õpetaja staatus ühiskonnas ning kui palju talle palka makstakse.

Kui ministeeriumi algaja pressiesindaja saab ka sama palka, kui õpetaja klassi ees, siis me ei väärtusta neid.

Tartu ülikooli haridusteadlased on PISA tulemustega seoses varemalt märkinud, et ehkki Eesti koolilaste faktiteadmised on head, jätab paljude õpilaste süstemaatiline mõtlemine soovida. Ei mõisteta laiemaid seoseid ja analüüsioskus on poolik. Kuidas kool sellega peaks tegelema? 

Viimase PISA testi tulemused näitasid, et võrreldes teiste OECD riikidega on Eesti õpilased ka probleemi lahendamise oskuste poolest väga heal tasemel. Elu on kombinatsioon erinevatest ainetundidest ja seda arusaama võiks järgida ka koolis. Kogu haridussüsteem liigub selles suunas, et iseseisvate ainete asemel kõike omavahel integreerida, et sel moel lastele paremad süsteemsed teadmised tekiks

Juba täna on koole, kus näiteks algklasside lapsed pole kunagi kuulnud koolikella, sest õpetajal on vabadus neid õpetada nii kaua kui õpilastel tähelepanu ja huvi jätkub ning teha pause siis kui seda vajavad. Lapsekeskne vormiline vabadus annab õpetajale ka suurema sisulise vabaduse aineid omavahel siduda. See annab väga häid tulemusi, sest laste teadmised ongi süsteemsemad ja nende koolirõõm on suurem. 

Algklassides, kus üks õpetaja annabki enamikke aineid, ei ole üldõpe vast probleemiks. Ent kas ja kuidas peaks seda kõrgemates kooliastmetes jätkama? 

Näiteks Tartu Hansa Koolis on avatud klassi põhimõte: mitu klassi tuuakse kokku ja lastega tegeleb mitu aineõpetajat korraga. Kuidas erinevad ained omavahel siduda, on suuresti õpetajate meisterlikkuse küsimus. Kindlasti on see võimalik. 

OECD andmetel on hariduslikult edukates riikides klassid pigem suured, aga õpetajaid on seal laste kohta rohkem.

Kui klassis on 37 õpilast, siis võiks selles klassiruumis ideaalis olla kolm õpetajat. Teadus kinnitab ka, et mida rohkem õpetajaid lapse kohta, seda parem. 

Kas edaspidi võiks siis siinsetel õpetajal olla paar-kolm abi või peaks klassi ees olema hoopis kolm õpetajat?

Hariduses käsud ja keelud ei toimi. Nii koolijuhil kui õpetajal peab olema professionaalne autonoomia otsustada, kuidas on kõige parem. Kui õpetaja ütleb, et vajab nii- või naasugust tuge, siis me peame teda usaldama ja seda talle pakkuma. Reaalsus täna selline ei ole.

Analüüsid näitavad, et õpetaja rahulolu on üks eduka haridussüsteemi alustest. Selle määrab suuresti see, kas õpetaja tunneb ennast klassiruumi turvaliselt ja toetatult ning kas ta saab kolleegidega koostööd teha. Meie tänased õpetajad ütlevad aga, et neil ei ole füüsiliselt aega töökaaslastega probleeme arutada.

Lisaks palkade tõstmisele on oluline kaasajastada ka õpetajate töökeskkonda ning -tingimusi.

Me ei ole harjunud koolist kui ettevõttest mõtlema, aga kool annab tööd tippspetsialistidele, kes tegelevad igapäevaselt laste arengu toetamisega.

Aina enam ettevõtted mõtlevad selle peale, et keskkond soosiks töötamist ja loomingulisust, kuid paljudes koolides töökeskkonda ei väärtustata. Aina enam peaksime mõtlema sellele, et õpetajatetuba oleks mugav.  

Kui tahame, et õpetajad väärtustaksid meie lapsi, siis peame ka meie neid väärtustama ja mitte ainult aktustel, vaid päriselt. 

Mõni nädal tagasi (10.07.2018 - toim) kirjutas Postimees Kärdla põhikoolist, kus ligi pooled õpilased põrusid matemaatika eksamil. Selle loo varjus: milline on õpetaja roll ja vastutus selle ees, et õpilastele midagi külge ka jääks?

Uskumus, et iga laps on võimeline õppima, et igal tavalisel lapsel on ebatavaline anne, määrab samuti koolisüsteemi edukuse. Kaasaegse õpikäsitluse juures on õpetajal pigem mentori kui õppimise juhi roll. Õppimise eest peaks võtma vastutuse õppija ise. Samas peame lapsed juba esimest kooliastmest peale õpetama õppima, sest nende heaolu koolis on otseselt selle oskusega seotud.

Kui nad tunnevad, et peavad tegema viis päeva nädalas tuima, lolli tööd, siis ongi õppimine vastik. Nii nagu täiskasvanud nii ootavad ka lapsed põhjendusi, miks nad midagi tegema peavad. Kui laps mõistab, miks õppimine on oluline, on ta valmis ka pingutama. Olgu selleks põhjenduseks kasvõi ajutreening.

Kas lapse õppima õpetamine peaks olema kooli ülesanne või tuleks juba lasteaias sellele keskenduda? 

Lasteaia viimast rühma võiks vabalt käsitleda kui eelkooli, kus baasteadmised saavad kõik lapsed ühtemoodi. Kõige olulisem on, et nii lasteaias kui esimeses kooliastmes hoiaksime laste õpihuvi ja õppimine lähtuks last huvist. Näiteks kindlasti tekitab elevust, kui klassi ühe õpilase kassil sünnivad pojad. Reaalset elu ja laste huvi ära kasutades saab läbi kassipoegade õpilastele õpetada erinevaid aineid. Õhinapõhine õpetamine on väga efektiivne. Õppima õpetamisel on kõige olulisem, et hoitakse seesmist huvi ja et lapsed teaksid, milline õppimisviis neile kõige paremini sobib. 

Meie koolisüsteem kasutab praegu suuresti tuupimist, aga on ka teisi, märksa efektiivsemaid mälustrateegiaid.

Lapsed on väga erinevad ja nad võiksid õppida palju tulemuslikumalt, kui teaksid, milline mälustrateegia neile sobib. Võiksime teadlikult liikuda õppimissõbralike ja stressivabade koolide suunas.

Suve algul tegi haridus- ja teadusminister Mailis Reps ettepaneku, et poisid arenevad aeglasemalt ja võiksid seega aasta hiljem kooli minna. Mida sellest mõttest arvate? 

Täiesti jabur mõte. Ei saa öelda, et kõik poisid arenevad ühtmoodi ja tüdrukud arenevad teistmoodi. See räägib vastu üldisele lähenemisele, et iga last tuleks vaadata individuaalselt. Arvan, et peaksime selle juurde jääma ja lapsest lähtuvalt vaatama.

Ent eesti- ja venekeelsed koolid. Erinevaid nägemusi nende liitmisest või lahus hoidmise vajalikkusest on kõlanud hulgi. Milline on teie seisukoht?

Kui riigikogus oli lõimumisteemaline arutelu, siis seal tõid eksperdid selgelt välja, et ühtne eestikeelne kool on integratsiooni jaoks ülioluline ning see vaja ära teha haridustee alguses. Teame ka uuringutest, et valdav enamus muukeelsete perede vanematest ka toetab seda. Mina kindlasti toetan seda, et meil oleks ükskeelne haridussüsteem, mis ei tähenda, et me kuidagi piiraks muukeelsete elanike oma identiteeti või kultuuri. Loomulikult peab neil olema võimalus rääkida vene keelt, aga riigikeele peaks nad juba varakult ka selgeks saama. See tagab neile võrdsed võimalused ja seda me ju tahame.