Hardo Pajula: vahepealne heaolu edenemine oli näiline

Hardo Pajula. Foto: Laura Oks.

SEB ökonomist Hardo Pajula nendib, et kuigi krediiditsükli tipus tundus, et Eesti hakkas palga suuruse mõttes rikkamatele ELi riikidele lähemale nihkuma, oli selline heaolu edenemine siiski näiline.
 

«Võlamulli lõhkemise üheks kõige ohtlikumaks pikaajaliseks tagajärjeks on tõenäoliselt alastikistud varanduslik ebavõrdsus, seda nii riikide sees kui riikide vahel,» märkis Pajula.

«Kreeditsükli tipus liikus raha keskusest ääremaadele nii selle kujundi geograafilises kui ka sotsiaalses tähenduses. Laenuraha tekitas äärealadel - olgu selleks siis Eesti või mõni USA nn «halva postiindeksiga» piirkond - arusaamise, et rikastele järelejõudmine on peaaegu loodusseadus.

Nüüd, kus raha jälle vastassuunas pageb, on siiski selgunud, et järelejõudmises ei ole midagi iseenesestmõistetavat ning et ka vastupidine asjade käik on paraku täiesti võimalik.»

Pajula sõnul vaataks ta ka Eesti palgavahet Lääne-Euroopaga samas kontekstis.  

«Siin on aga väga suur roll just ajahorisondil, sest kui me räägime viimasest viiest aastast, siis on tõepoolest võimalik, et suur osa sellest vahepealsest heaolu edenemisest oli tõepoolest näiline ning et väiksem ajaratas keerataksegi laenude tagasimaksmise ajastul tagasi.

Kummatigi ei tohiks me ära unustada aga palju suuremat ratast.  Veel kakskümmend aastat tagasi oli suure osa Lääne-Euroopa hindade Eestis käibivasse rahasse ehk rublasse tõlkimine täiesti mõttetu ettevõtmine - need olid ikka kaks täiesti erinevat maailma - ja kakskümmend viis aastat tagasi hakkas kell üheksa Eesti Televisioonis «Vremja», mille lõpukellaaeg oli veel määramatum kui eurotsooni võlakriisi kulg.»