Külaskäik riiki, kus naine maksab 17 lehma

Suulu meeste traditsiooniline kepivõitlus. Foto: Mart Reimann

Kui kuulen kedagi rääkimas Lõuna-Aafrika Vabariigist (LAV) kui ühest maailma ohtlikumast riigist, ei taha ma nii seal kui ka Mosambiigis ja Svaasimaal käinud mehena sellega päris nõus olla.

Lõuna-Aafrika Vabariigis on väga ohtlikke piirkondi (näiteks Johannesburgi kesklinn), kuid hostelis, kus Johannesburgis peatusin, jäeti näiteks ööseks uksed ja isegi väravad lahti. Tegelikult on LAV väga mitmekesine nii majanduslikult, looduslikult kui ka kultuuriliselt.

Johannesburgis, Pretorias ja Kaplinnas on küll kuritegevuse tase väga kõrge, kuid see on kontsentreerunud teatud piirkondadesse, mida külastades üsna kindlasti võõrast valget röövitakse. Kui reisiraamatute ja kohalike inimeste nõu kuulda võtta ning igale poole oma nina mitte toppida, siis jätab LAV rahuliku mulje. Pigem on probleemiks heaoluühiskonnast tulnud uudishimulikud noored, kes lähevad hoiatustest hoolimata ohtlikke kohti uudistama.

Ohtlikud piirkonnad võivad aja jooksul muutuda, seetõttu on kinnisvara soetajad probleemi ees, sest praegune suhteliselt turvaline piirkond võib aasta pärast olla juba kuritegevuse kantsiks. Nii näeb suurlinnades majade ümber kõrgeid tarasid, mille harjal tavaliselt elektrikarjus. Väiksemad linnad on armsad ja turvalised ning jätavad ameerikaliku mulje.

Ohtlikud linnaosad
Kuritegevuse kohta ei saaks öelda, et New Yorgi teatud piirkondades on turvalisem jalutada kui Johannesburgis. Tõsi, LAVi suurlinnades on teatud piirkondades levinud highjacking ehk carjacking (valgusfoori taga astutakse autosse ja röövitakse) tõenäoliselt rohkem kui kusagil mujal. Seetõttu sõidetakse neis piirkondades kogu aeg lukustatud ustega. Öösel aeglustatakse valgusfoori taga sõitu, aga seisma ei jääda.

Samuti on levinud meil ja mujal maailmas arusaam, et Lõuna-Aafri­kas on valged need, keda mustad mehed röövivad. Sattusin mitmel korral juttu puhuma mustadega, kes ütlesid, et ka neid on paljaks tehtud. Seega röövivad mustad ka musti ning kogesin, et rassismi on vähem kui räägitakse. Nii mustad kui ka valged tunnevad, et neid on teineteisele vaja.

Kuigi mõlemate seas on äärmuslasi, leidub ka piisavalt häid näiteid. Näiteks õitsva majandusega naaberriigi Zimbabwe president Mugabe ajas valged farmerid minema ning nüüd vaevleb riik sügavas kriisis ja valgetel farmeritel palutakse tagasi tulla.

Pärast neid intsidente on ka LAVi mustad äärmuslased vaiksemaks jäänud. Kuritegevuselegi on selgitus olemas – kuna Lõuna-Aafrika Vabariik on edukaima majandusega riik Aafrikas, kuhu eelkõige naaberriikidest üritatakse pääseda, tõmbab see loomulikult hordide viisi kurikaelu ligi. Nii ei pruugi ka neile, kes heade kavatsuste ja naiivsete lootustega imedemaale tulevad, seaduslikku tööd jaguda.

Ökoturismi konverents
Kuigi reisi eesmärk oli osaleda rahvusvahelisel ökoturismi konverentsil, jõudsin seal veedetud kahe nädala jooksul tutvuda ka Svaasimaa ja Mosambiigi eluga. Konverentsi korraldus oli üks parematest, mida olen kogenud ning sellega seoses tabas mind teatav äratundmisrõõm.

Kui Eestis pingutavad konverentside korraldajad, et näidata meie suutlikkust viia läbi maailma tasemel üritusi, tundsin, et seal taheti samuti tõestada, et Aafrikas on võimalik korraldada tipptasemel konverentsi. Ja nad said sellega hästi hakkama.

Võib-olla kõige üllatavam kogemus oli see, et leidsin Lõuna-Aafrika elus ja inimeste suhtumises mitmeid paralleele Eesti eluga. Esiteks toimus ju apartheidi langemine samal ajal kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ning ka tolleaegses poliitikas oli palju tõeliselt absurdset ja kunstlikku.

Nii nagu NSVL­is tegid sageli madala IQ ja haridusega ametnikud tuima järjekindlusega jaburat poliitikat, toimus see ka LAVis. Näiteks kas või see, kuidas jaotati tol ajal musti ja valgeid inimesi – kahest ühtviisi tõmmu nahatooniga inimesest võis üks kuuluda mustade ja teine valgete hulka.

Sarnaselt Eestiga leidub Lõuna-Aafrikas vanema põlvkonna valgete hulgas jätkuvalt neid, kes kunagist aega taga igatsevad ning põhiline argument on sama – kord oli majas! Ja jällegi, kui Eesti taasiseseisvumise järel lokkas korruptsioon ning võimule saanud püüdsid asju enda kasuks pöörata, toimus sama 90ndate algul ka Lõuna-Aafrikas.

Näiteks Tswane ülikoolis räägiti mulle, kuidas uue korra saabudes tulid võimule uued juhid, kes kahmasid endale kõik, mis vähegi võimalik, ning ülikool käis tõsiselt alla. Siis aga vahetati juhtkond välja ja ajaga loksus kõik paika.

Mustad üliõpilased
Praegu ei saa Lõuna-Aafrikat naaberriikidega võrreldes korruptsioonialtiks pidada. Kui apartheidi ajal oli mustadel kõrgharidus kättesaamatu, siis praegu Zululandi ülikoolis valgeid tudengeid ei olegi.
Lõuna-Aafrikas hakkas silma ka see, et maailmale ja turistidele tahetakse end näidata ehedamate, suuremate ja eksootilisematena, kui tegelikult ollakse.

Näiteks ühes külas Suulumaal (kuulub Lõuna-Aafrika Vabariigi koosseisu) väitis üks mees mulle tõemeeli, et ta kannab nende rahvuslikku aluspesu, milleks oli vaid üks väike torbik peenise otsas. Kui küsisin mitu korda üle, et kas ta tõesti seda iga päev kannab, vastas mees jaatavalt: «See on meie aluspesu.»

Samal ajal võis näha, et ollakse vägagi tänapäevased ja globaliseerunud. Küsimusele, miks tal siis Calvin Kleini aluspesu niudevöö all on, vastas mees, et «see on ainult täna».

Kuigi kontrastid on suured – luksusvilladest kuni põhuonnideni –, jäi mulje, et turistidele tahetakse näidata end primitiivsemana ja eksootilisemana. Mõnikord ei saa ka aru, kust tõsine jutt kultuuriliste tõekspidamiste kohta lõpeb ja nali hakkab. Seetõttu tasub olla ettevaatlik naljaga kaasa minnes, sest nii võib kellegi tõekspidamisi riivata.

Süütu naine lehmakarja eest
Sain aru, et jutt naistest ja nende eest küsitud lehmadest ei pea samuti enamasti paika, kuigi seda päris paljudes kohtades armastatakse välismaalastele rääkida. Ühes Suulumaa kultuurikülas, mida võiks võrrelda meie vabaõhumuuseumiga, kuid kus lisaks pakuti ka majutusteenust, kutsuti mind kohalikul tantsuvõistlusel osalema. Nimelt on suuludel ja svaasidel olemas selline tants, kus nad võistlevad jalatõstes (veidi kankaani moodi tants).

See on olnud läbi aegade minu leivanumber ja kui arvestada ka minu kasvu: 1 meeter ja 93 cm, siis sain jala umbes kaks korda kõrgemale kui nende kõige paremad mehed. Kui siis selle tantsuvõistluse võitsin, ütlesid kohalikud mehed, et võtku ma nüüd sealt üks naine.

Juttude järgi maksab Svaasimaal süütu naine 17 lehma. Juhul kui naine ei ole süütu, siis saab hinda alla kaubelda. Suuludel maksab naine 11 lehma ja meeste väitel sellist asja nagu süütuse kaotanud vallaline naine ei eksisteeri.

Neid jutte ei tasu siiski tõsiselt võtta. Kui põikasin sisse küladesse, kus turismiga ei tegeldud ning küsisin sealsetelt naistelt, et mitu lehma nende eest maksti, oli vastus: «Mida nende lehmadega teha ja kes neid tänapäeval tahab?»

Siiski kohtab sealgi naisi, kes on valmis välismaale valgele mehele naiseks minema. Sama oli minu meelest ka Eestis kümme aastat tagasi, kus inglise keelt rääkiv mees tekitas paljudes naistes kohe huvi ning nii mõnigi tahtis koos huvitava välismaalasega kaasa minna.

Svaasimaal tahtis üks neiu väga aktiivselt minuga kaasa tulla ning teda ei heidutanud isegi see, et talvel peab kõigepealt palju lund ära kühveldama ega see, et mul Eestis üks naine juba ees on ning mitte ka see, et ma lehmi tema eest välja käia ei kavatse. Sellele kõigele vaatamata lubas olla tubli, lume ära kühveldada ja «minu esimesele naisele» ka meeldida (polügaamia on nii LAVis kui ka Svaasimaal laialt levinud).

HIV-positiivne riik
Tuleb aga ka öelda, et nende riikide puhul on ühtlasi tegu kahe maailma juhtiva HIV-riigiga. Nimelt on Svaasimaal 31 protsenti naistest ja 20 protsenti meestest HIV-positiivsed. Lõuna-Aafrika Vabariigis on maailma suurim HIV-positiivsete arv ehk 5,7 miljonit, mis teeb rahvaarvust 12 protsenti.

Kõige kurvem tundus mulle kogu asja juures inimeste muretu suhtumine. Markantseim näide on praeguse LAVi presidendi Zuma juhtum. Nimelt hakkas teda enne valimisi üks naisterahvas vägistamises süüdistama. Lõpuks mõisteti Zuma õigeks, kuid selgus, et neiu oli olnud HIV-positiivne ja president sellest teadlik.

Zuma vastus oli: «Jah, ma teadsin, et ta on HIV-positiivne ja kuigi ma tavaliselt kasutan sellistel juhtudel kondoomi, ei olnud seda tol korral käepärast, aga ma pesin ennast pärast hoolega, et nakatumisohtu vähendada.» Hiljem tehtud test tunnistas Zuma HIV-proovi negatiivseks (teatud protsent rahvastikust on aidsi vastu immuunne). Mõtlesin, et mis järelduse teeb sellest rahvas, kui president väldib HIVi nakatumist duši all käimisega. Miks peaks nemad siis tahtma ennast kondoomiga kaitsta.

Matkade korraldajana tahtsin kasutada ka sealsete matkafirmade teenuseid ning siingi torkas silma kultuuride erinevus. Ei tea, kas see oli juhus, aga kõikjal, kus oli valge mees tegev, toimis äri turvaliselt. Ühes Svaasimaa seikluspargis olid toredad mustad tüdrukud, kes pidasid väga rangelt ettenähtud programmist kinni – kontrollisid üle, kas täidan kõiki ohutusnõudeid. Ühesõnaga, paremini ei oleks saanud korraldada.

Pärast kohtasin selle äri valget omanikku ning sain kinnituse, et ta on palju vaeva näinud ja tüdrukuid kõvasti treeninud. Kui aga palusin neil tüdrukutel programmiväliselt ümbrust näidata, osutusid nad küllaltki kogenematuteks. Küsisid pidevalt raadiosaatjatega, et kuhu peame minema, samuti väsisid nad kõndimisest ära, kuigi tempo oli üsna mõõdukas.

Süstaga krokodillide juures
Võrdluseks võib tuua teise firma, kus pakuti süstasõitu krokodillide ja jõehobude vahel. Must poiss ei hoolinud ühestki turvanõudest, hoidis aeru valepidi käes jne. Tema oskused ja suhtumine jätsid tõsiselt soovida. Kui tahtsin kontrolli mõttes päästevestist loobuda, ütles poiss «no problem».

Tegin talle siiski selgeks, et päästevest on kindlasti vajalik. Vaid jõehobude kohta kuulsin temalt asjalikku nõu, et ei tasu ikka väga lähedale minna. Krokodillist aga võib isegi üle sõita. Vastupidi levinud arvamusele on jõehobud kümneid kordi rohkem surmajuhtumeid põhjustanud kui krokodillid.

Rendiautoga Mosambiiki külastades võis kontrasti Lõuna-Aafrika Vabariigiga eriti tugevalt tunnetada. Ütleksin, et see on teine riik Venemaa järel, kus politseinikud on minu meelest ühed suuremad pätid ning turistide suhtes vaenulikult meelestatud.

Politsei tuleb iga nurga peal ligi ja püüab leida põhjuse, mille eest valgele mehele trahvi teha. Piiripunktis tükib ligi palju abipakkujaid, kes raha eest on valmis sind aitama ja politsei käest «päästma». Maksta tuli nii paljudele, et lõpuks ütlesin, et juba andsin teisele mehele, minge küsige tema käest.

Aafrika kohta on räägitud mitmeid lugusid, kus valge mees on vangi pandud, kui keeldus 5 dollarit maksmast asja eest, mida ta enda sõnul ei teinud. Aafrika vanglast ilma HIVita välja tulla on päris keeruline.

Rahaahne politsei
Ka mind oleks tahetud vaata et vangi panna. Miks? Vastus – olin liiga valge ega tahtnud nii palju maksta. Küsimuse all oli kiiruse ületamine 10 km/tunnis. Õnneks jõudsime lõpuks rahasummas kõigi politseinikega kokkuleppele, seda tänu ühele palju matkanud hispaanlannale, kes oskas portugali keelt (Mosambiigi riigikeel) ja mulle appi tuli.

Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Svaasimaa ametnike ning politseinike suhtumine oli totaalselt erinev kui Mosambiigis, väga lahe ja sõbralik. Näiteks Pretorias presidendipalee ümber jalutades teadis mu lõuna-aafriklasest tuttav, et kunagi lubati turiste ka paleesse.

Kui me turvameestelt küsima läksime, vastasid nad alguses rangelt, et pole lubatud, kui presidendiga kohtumist ei ole määratud. Kui aga ütlesime, et ei ole, siis sõnas üks turvamees kelmikalt, et organiseerige siis ning edasi läks juba lahedaks vestluseks.

LAVist lahkudes tabas mind passikontrollis üllatus. Tavaliselt on seal ametnikud eriti ranged ja väljapeetud, kuid seekord küsis proua tavapäraselt minu Eesti passi kontrollides: «Kas Eestis on kõik mehed nii pikad ja ilusad nagu sina?»

Pobisesin vastu, et selliseid ikka jagub, mille peale ametnik ütles, et «peaks kah Eestisse külla tulema». Lisasin, et ta on teretulnud. Ei mäleta ammu nii sooja suhtumist, kui kogesin LAVis, isegi ameerikalik «how are you?» tundus siin ehe ja siiras.

Kokkuvõttes võib öelda, et piisava eeltöö ja nõuannete kuulda võtmise korral on Lõuna-Aafrika Vabariigis võimalik kogeda sõbralikku suhtumist, head teenindust, huvitavaid kultuurielamusi ja ilusat loodust.