Võidujooks Liibüa naftale

LIIBÜA MÄSSULISED. Foto: SCANPIX

Ükskõik millist sõda alustades on kõige määravamaks see, mis on sõja lõpptulemus. Kuigi paljud liibüalased ei usu endiselt, et Gaddafi aeg on möödas, soovib käputäis riike tagada soodsama ligipääsu ja kontrolli Liibüa nafta üle.

Kuni kevadeni vaatasid lääneriigid naftarikka diktaatori tegevusele läbi sõrmede. Veel möödunud aastal suudles Itaalia peaminister Silvio Berlusconi Gaddafi kätt ning Euroopa Liit kuulutas oma tehnokraatlikus argoos suhetes Liibüaga uue ajastu algust. Kõik surusid silmakirjaliku mõmina saatel kalbe ilmega Gaddafil kätt ja patsutasid talle õlale.

Tõsi, partner oli ekstsentriline, pirtsakas ja tülikas, kuid siiski vajalik ning mis kõige olulisem – tagas naftavoogude jõudmise maailmaturule. Gaddafi oli justkui oma klassi hirmuäratavaim, kuid kõige rikkam jõngermann, kelle ümber pidevalt kablutati ja aupaklikult kaasa noogutati, julgemata talle siiski silma vaadata. Paljud Euroopa liidrid olid tänulikud ainuüksi selle eest, kui võimutäiuse tipul edvik neid üldse tähele pani.

Rusikas lauale
Gaddafi valmistas oma kummaliste soovidega lääneriikidele tihti ka peavalu. Näiteks soovis ta 2009. aastal New Yorgis toimunud ÜRO peaassamblee ajal võõrustada külalisi vana hea Liibüa kombe kohaselt beduiinitelgis, kuid kohalikud võimud ei andnud selleks luba ning Gaddafi pidi veetma öö Liibüa diplomaatilises esinduses. 

Järgmine päev pidas luitunud olemisega matadoori meenutanud Gaddafi peaassambleele poolteist tundi kestnud roiutava monoloogi ja ähvardas ÜRO harta puruks rebida, piirdudes siiski selle nurka loopimisega. Morni ilmega Gaddafi nautis iga oma lausutud sõna ja lennukaid, kuid lääneriikides ebamugavust tekitanud frivoolsusi.  

Paljud analüütikud ja luureagentuurid leidsid, et nn araabia kevadega saabunud rahutuste ja režiimimuutuste laine ei suuda Liibüas juurdunud poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku süsteemi muuta ning troonil kükitavat Gaddafit kõigutada.

Seda ei uskunud ka ambivalentne Euroopa. Nad eksisid. Tegelikkuse piirjooned vajusid laiali ja kõik ei kulgenud oletatava stsenaariumi järgi.

Šikid käesuudlused unustati, pehme retoorika asendus esmalt eetilise kreedo rõhutamisega ja seejärel rusika laualelöömisega. Kuigi Gaddafi on endiselt redus ning paljud kuulekaks vormitud liibüalased ootavad märtrisurma minna lubanud vintske batjuška tagasitulekut, on varem Gaddafi ees küürutanud riikide esindajad leidnud juba uued ja esialgu vähem pretensioonikad kompanjonid Liibüa vahevalitsuses.

Kui vaadata riike, kes osalevad 19. märtsil tahtekoalitsiooni poolt algatatud ja hiljem NATO juhtimise alla läinud sõjalises operatsioonis, siis tooni annavad Euroopa riigid. Koalitsioonijõudude koosseisu kuulub 11 ELi liikmesmaad ja Norra. Lisaks eurooplastele ka USA, Kanada, Türgi, Jordaania, Katar ja Araabia Ühendemiraadid.

Põhjust ei tule otsida vaid Euroopa geograafilisest lähedusest selle Põhja-Aafrika riigiga. Aafrika suurimate teadaolevate naftavarudega Liibüa on Alžeeria kõrval Euroopale lähim OPECi liikmesriik ja ELi jaoks oluline oma energiavarude tõttu. Hinnanguliselt 85 protsenti Liibüas puuritud toornaftast saadeti enne konflikti Euroopasse ja see moodustas ELi impordist 9,5 protsenti.

Kuigi Gaddafi juhitud Liibüa naftatoodang jäi alla kahe protsendi maailma kogutoodangust, ei saa alahinnata riigi strateegilist rolli maailma energiavõrrandis. Odava (kohati maksis barreli nafta tootmine Liibüas vaid 1 dollar) muutuja võrrandist kadumine tuulutas eelkõige Euroopa riikide rahakotti. Eriti murelikuks muutus Liibüa endine emamaa Itaalia, mille vereringes moodustas Liibüa naftatoodang umbes viiendiku.

Soovimata peatuda teemal, kas sõjaline operatsioon Liibüas on humanitaar­ne interventsioon tsiviilelanikkonna kaitseks või lääne ärihuvide eest peetav sõda, kus olulised pole mitte põhimõtted, vaid Liibüa naftast saadav tulu ning süüvimata õiglase ja ebaõiglase sõja küsimusse, saab operatsiooni vaadelda tasandil, millist mõju avaldas ja avaldab see naftatööstusele. 

Naftaturg elavnes
Nafta, mida Liibüa maapõu peidab vähemalt 42 miljardit barrelit – kusjuures geoloogilised uuringud on läbi viidud vaid veerandil riigi territooriumil –, on Liibüa peamine rikkus. Selle müügist saadav tulu (mullu 95 protsenti riigi kõikidest sissetulekutest) on muutnud riigi rahvusvahelisel tasandil oluliseks tegijaks ning riigi positsioon maailmas sõltus otseselt naftast, mida ta välja pumpas ja välismaale müüs.

Teisalt on see suurendanud ka välist sekkumist riigi siseasjadesse ning toonud kaasa ühiskondliku kihistumise ning pinged, mis viisid lõpuks kodusõja puhkemiseni. Just jõukuse tekitatud majanduslik lõhe ja tohutu sissetulekute ebavõrdsus ajendab ülestõusnuid kõrbetolmus jahti pidama neile, kes said endale lubada kõike, mida hing ihkas.

Kuigi ülestõusnute edenemisega on elavnenud ka naftaturg, prognoosivad paljud analüütikud, et Liibüa naftaekspordi taastumine ülestõusu-eelsele tasemele nõuab poliitilise stabiilsuse ja julgeoleku puudumise tõttu aastaid. Enne kodusõda tootis Liibüa erinevatel andmetel 1,3-1,7 miljonit barrelit naftat päevas, millest imporditi umbes kolm neljandikku (Liibüa oli maailma suuruselt 12. eksportija). Sõja ajal jäi sellest alles vaid nire – 50 000 barrelit päevas. 

Ka ajalugu näib rääkivat Liibüa kahjuks. Iraagis suudeti naftaeksport täielikult sõjaeelsele tasemele viia alles kaheksa aastat pärast USA esimesi rünnakuid 2003. aastal. Iraani naftatoodangut pole aga siiani suudetud tõsta 1979. aasta islamirevolutsiooni-eelsele tasemele. Seejuures ei taga ka demokraatlikud poliitilised reformid automaatselt naftamajanduse kiiret arengut. Venemaa näitel saab väita koguni vastupidist.

Konfliktist tingitud tõrked ja nende kardetav mõju globaalsele majandusele sundis Rahvusvahelist Energiaagentuuri, 28 rikkast naftat tarbivast riigist koosnevat organisatsiooni, kolmandat korda oma 37-aastases ajaloos minema strateegiliste varude kallale.

Otsus lasta ringlusse 60 miljonit barrelit toornaftat oli erakordne ja meeleheitlik samm, mis tõi kaasa veebruaris maailmaturul 2008. aasta finantskriisi eelsele tasemele tõusnud naftahinna järsu languse ja seetõttu ka OPECi pahameele.

Kui Iraagi sõda põhjendades kinnitas George W. Bush varjamatult, et tegu on USA rahvuslikes huvides peetava sõjaga, siis Liibüa sõja puhul pole selliseid avaldusi avalikult tehtud. Mõistagi osutavad kriitikud (eelkõige Venemaa), et humanitaarsed kaalutlused on vaid viigileheks riiklike huvide järgimisel. Vastasleer aga juhib tähelepanu sellele, et läänel oli Liibüa naftale ligipääs juba Gaddafi ajal. Tõde on, nagu ikka, kuskil vahepeal.

Küll aga soovivad mitmed sõjalises operatsioonis põhiraskust kandvad riigid turul soodsamat positsiooni haarata. Nii ootavad Suurbritannia ja Prantsusmaa, kelle saadetud instruktorid etendasid olulist rolli kogu sõjategevuse koordineerimisel, uutelt valitsejatelt sõjalise abi eest sõnakuulelikkust või vähemalt sõbralikku suhtumist.

Kuna uute võimude positsioon on ebakindel, arvatakse, et oma jõududega nad iseseisva naftatootmisega toime ei tule. Nii on mitmed kodusõja eest oma töötajad evakueerinud välismaised naftafirmad tegemas ettevalmistusi riiki naasmiseks, pidades üleminekuvalitsusega kahepoolseid kõnelusi. Kuigi läbirääkimised käivad sordiini all, on huvilised selgelt välja joonistunud.

Itaalia huvid
Näiteks Itaalia välisminister Franco Frattini on lubanud, et Itaalia naftakompanii ENI, mis oli Gaddafi režiimiga sõlminud tootmislepingud 2042. aastani, hakkab Liibüa naftatootmisel mängima võtmerolli. Tema Prantsuse kolleeg Alain Juppé nimetas aga õiglaseks ja loogiliseks, et Liibüa üleminekuvalitsust esimesena tunnustanud Pariisi toetuse eest saavad kasu just Prantsuse naftakompaniid.

Prantsuse päevaleht Libération avaldas ka salajase dokumendi, milles Liibüa vahevalitsuse informatsiooniminister Mahmoud Shamman olevat andnud käsu sõlmida leping andmaks Prantsuse firmadele kontroll 35 protsendi Liibüa naftatoodangu üle.

Ekspertide sõnul on dokument aga Gaddafile lojaalsete jõudude võltsing, mis on ka usutav, kuna kolmandikust naftast priitahtlikult loobumine tähendaks Liibüa valitsuse minemist vabasurma.

Profiiti soovivad lõigata ka brittide BP, hispaanlaste Repsol YPF ja austerlaste OMV, keda suuremal või vähemal määral toetavad nende kodumaised valitsused. Ka Ühendriigid, kelle naftaimpordist moodustas Liibüa nafta vähem kui protsendi, üritavad positsioone parandada ning Hess, ConocoPhillips ja Marathon unistavad edukast finišist.

Võrreldes Venemaa, Brasiilia ja poole maailma naftatoodangust neelava energianäljas Hiinaga, on eespool mainitud riikidel eelis. Seda on kinnitanud ka Liibüa vahevalitsuse esindajad, kelle sõnul eelistatakse neid riike, kes ülestõusnuid aktiivselt toetasid ja Gaddafi režiimile sanktsioonid kehtestasid.

Siiski pole selge, kas Liibüa võimud, kes on lükanud ümber kuuldused, nagu oleks lääneriikide ettevõtetega sõlmitud uued lepingud, peavad kinni varem sõlmitud kokkulepetest. See, et Liibüa vajab hädasti raha, on aga vaieldamatu. Jääb aga küsimus, kas ja mis tingimustel on Liibüa uued juhid valmis oma sõjasaaki teistega jagama.