/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2011/03/28/547017t1h5feb.jpg)
Vanemaealiste tööhõivele pühendatud konverentsil oli palju juttu sellest, et inimese vanus ei peaks olema takistuseks tema töötamisel. See tähendab, et kui inimene tahab ja jaksab, siis võiks ta töötada surmani.
Sirje Niitra: töö surmani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui meie elanikkond vananeb endise kiirusega, polegi teist valikut, kui hoida vanemaid inimesi kauem töö juures. Või nagu ütles Hardo Aasmäe, ei saa ükski tööandja lubada endale luksust, et tema pädevus ühel päeval lihtsalt uksest välja jalutab.
Eesti Energia personalijuht Riina Varts loetles vanemaealiste töötajate eeliseid noorte ees: kogemus, kohusetunne, lojaalsus, küpsus ja elutarkus. Noortel on sellele vastu panna aktiivsus, riskivalmidus, karjäärihimu, kuid nad tahavad ka ratsa rikkaks saada ja peavad ennast maailma nabaks.
Küll aga tuleks töö keskkond ja tingimused ümber seada vanematele inimestele sobivamaks, võimaldada vajadusel lühemat töönädalat või -päeva või kodutööd.
Aga ka eakad ise peavad muutuma. Tuleb lahti saada mõttest, et ma olen uute asjade õppimiseks liiga vana. Unustada ära põhjendus: mis nüüd mina enam! Olla enesekindel ja ettevõtlik.
Eelkõige peaks aga ettevõtjad kohtlema ühtviisi nii noori kui vanu, sest mõlemad on vajalikud. Psühholoogid on ammuilma leidnud, et erinevast soost ja eri vanuses kollektiivid on efektiivsemad kui ühetaolised.