Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2011/09/23/762980t1hfc6b.jpg)
Peter Ingman, omanimelise jäätiseimpeeriumi juht, käib Soomest Eestis sagedamini kui enamik Soome tööle läinud Eesti ehitajaid. Tal on selleks mitu põhjust, väga isiklikku.
Peter Ingmanit, omanimelise Soome jäätiseimpeeriumi juhti, pole Eestis kerge üles leida. Mitte et teda ähvardaks Euroopa viimasest diktaatorriigist Valgevenest, kus ta on tehase avanud, sealse ainuvalitseja Aleksandr Lukašenka karmid käsilased, kelle eest tuleks peitu pugeda. Aga fakt on see, et vähemalt iga kahe nädala tagant pageb Ingman Eesti sügavustesse Järvamaal – see on suurim täpsusaste, mida ta oma asukoha kohta lubab reeta – ja võtab alati püssi kaasa.
Isegi GPS-seadmest pole Ingmani Eesti südamest otsimisel abi. Algul tuleb sõita mitu kilomeetrit mööda põllu- ja metsateed, mis sügiseti-kevaditi upub Ingmani kinnitusel nii paksu porri, et linnamaasturiga jääks sinna tingimata kinni.
Seetõttu liigubki ta ringi Toyota Land Cruiseriga, Eesti rahvusmaasturiga, millega on turvaline massidesse sulanduda – keegi ei pööra ülemäära tähelepanu. Siis tuleb aga teelt teha pöördeid, mida ei leia üheltki kaardilt, isegi mitte digitaalselt. Kitsa tee äärsete kõrgete taimede varred ja lehed peksavad mööda aukudes poriseks pritsitud autokeret. Tundub, et targem oleks ringi keerata, sest tont teab, millega tee lõpeb.
Lõpeb ühtäkki paksude hallide maakiviseintega vana taluhoone ees. Seda ümbritseb nii tihe okaspuumets, et vaevalt inimene sellest läbi luurama mahuks. Telefonilevi jääb nõnda nõrgaks, et väited kogu Eesti kaetusest mobiilileviga muutuvad auklikuks. «Ongi hea, keegi ei sega,» lausub 44-aastane Ingman. Internetilevi on samuti vaevaline – veab, kui meilid läbi tulevad. See-eest on kevaditi-suviti sääski ja kärbseid musttuhat.
Kui oma silmaga ei näeks, siis hästi ei usuks, et keset Eestimaad võib leiduda nii üksildane, muust maailmast äralõigatud paik. Ja veel vähem usuks, et Soome ühe tuntuma pereäriimpeeriumi juhte, kelle perekonnanimega toodangut teab enamik eestlasigi – mõelge näiteks Ingmani Super Viva koonusekujulistele jääkaruga ümbrises jäätistele –, on seal leidnud paiga, kuhu teinekord ligi 16-tunniste tööpäevadega nädala järel taanduda.
Sõbra nakkav eeskuju
Eelmise nädala neljapäeval tõusis Ingman oma Kesk-Eesti taastatud kahekorruselises talumajas, mida ta ise nimetab jahimajaks, hommikul juba kell pool kuus. Kavas oli põdrajaht. Saak jäi saamata.
«Ei peagi alati saama, muidu oleks liiga kerge,» ütleb ta sulaselges eesti keeles. Aga külmik on tal oma parimaist paladest tulvil: kaks suurt kasti igat sorti Ingmani jäätistega, lisaks enda lastud metsseast tehtud vorst ja suitsutatud põdraliha lõigud. «Põder tuli ja lasi Eesti põdra maha,» heidab ta enda kulul nalja.
Selles, et Ingman kinnitas kanda Eestis, on «süüdi» tema koolivennast sõber. Aga mitte ainult. Oma roll on ka tema vanaema-poolsel, seni leidmata juurtega suguvõsal ning ühel blondil eestlannal.
Soomlasest sõber oli 9 km kaugusel Ingmani nüüdsest valdusest taastanud Eesti traditsioonilise talumaja. See avaldas muljet – Ingman soovis endale samasugust elamist. Lõppeks on tal tehnikas magistrikraad, ta on ehitanud Soomes suvilaid ja saaks enda kinnitusel majaehitusega algusest lõpuni hakkama.
Tunamullu mais leidiski ta kuuskede keskelt metsistunud taimede rünnaku alla langenud hallid kivimüürid, mille keskel sirgusid jalajämeduse tüvega puud. See on õige koht, tabas teda äratundmine. Poole tunniga, mäletab Ingman, keelitas ta omaniku varemeid talle müüma. Tänavu suveks sai esimene korrus, kus on kõrge laega tuba nii tema 16-aastasele pojale Carlile kui 14-aastasele tütrele Janicale, lõplikult valmis. Mis võiks tulla teisele, katusealusele korrusele, selleks puuduvad Ingmanil veel ideed.
Osa Ingmani juuri ulatub Eestisse, aga kuhu täpselt, pole tal õnnestunud välja selgitada. Soome rootsikeelsed kirikuraamatud viitavad ainult, et ta vanaema suguvõsa saabus Eestist Soomesse 19. sajandi lõpus. Vanaema, mäletab Ingman, rääkis imelikku rootsi-eesti segakeelt, mida tema pidas isevärki murrakuks.
Kolm aastat tagasi kohtas Ingman tolleks ajaks kaks aastat Soomes elanud eestlannat Katrit, kes töötab koristusfirmas töödejuhatajana. «Võtab sinna eestlasi tööle,» täpsustab Ingman. Kaks nädalat pärast tutvumist rääkisid nad soome keeles, siis läksid Peteri ettepanekul eesti keelele üle.
Pool aastat hiljem oli tal eesti keel juba nii soravalt suus, et kui ta läks Tallinna notari juurde Järvamaa kinnistu ostu vormistama, polnud tal tõlki, nagu sellistel puhkudel nõudeks, vajagi. Notar lasi dokumentidele märkida: «Härra Ingman mõistab eesti keelt.» Ja koguni nii hästi, et mullu, kui ta õde Tallinnas korteri ostis, oli Ingman talle ise notari juures tõlgiks.
Tagatipuks on Ingmani pojast Carlist saanud Eesti-fanaatik: ta räägib Katriga eesti keeles ja tegi põhikooli lõputöö Eestist. Aga vähe sellest. Kahe aastaga on ta läbi käinud kõik Eesti vallad peale kolme (Ruhnu, Kihnu, Vormsi) ning joonistanud üles kõigi vapid.
Ja vähe veel sellest. Võtke tema kaardid Eesti kõigi valdade vappidega, peitke neist üks juhuslikult tõmmatu taldriku alla ning leidke teisi vapikaarte sirvides, mis valla vapp on taldrikualusel kaardil.
Selline on üks mänge, millega isa-poega Järvamaal jahimajas aega sisustavad.
Riskantne tehing
Ja nüüd enamikku erutav küsimus: kui rikkad on Ingmani-sugused mehed? Väliste tunnuste põhjal seda ei määra. Järvamaa jahimaja ümbruses on haljastus veel tegemata, hein vohab. (Pinnas on parem kui Soomes, kiidab Ingman.) Jahimaja valamu serval on Säästu vedelseep.
Suhkur on Rimist. Aga Ingmani kontserni viimane majandusraport kinnitab, et mullune puhaskasum küündis kolme miljoni euroni. Peter Ingman on üks seitsmest Ingmani-nimelisest suuromanikust, vanema venna Roberti (50) järel aktsiate arvult järgmine: talle kuulub ligi 11, Robertile 15 protsenti Ingmani osalusest. Edasi arvutage ise – tehe on ju lihtne.
Just Peter Ingman oli oma seitsme sugulase hulgas see, kes laiendas Ingmani tegevuse Valgevenesse. Seepärast, et erinevalt näiteks Venemaast, kus ettevõtete hinnad on kerkinud taevasse, sai Valgevenes soetada tehaseid tema sõnul veel normaalse raha eest.
Mõistagi on sealsed riskid suured, möönab ta – kas või kuni ettevõtte natsionaliseerimiseni välja, kohaliku rubla hiljutisest hiigellangusest rääkimata. Samas lisab Ingman, kes on õpiku abil saanud selgeks ka vene keele: «Seal saab väikese raha eest palju tehtud. Ja inimesed on seal head. Kui midagi kokku lepid, siis nii see on.»
Tõsi, temalt on tihtipeale küsitud, kuidas saab Ingman teha jäätist riigis, kus elu käib diktaator Lukašenka taktikepi järgi. Siis vastab ta: «Ma teen head jäätist ja las teised teevad poliitikat.» Kui Soome jäätiseäris kuulub Ingmanile Valio järel teine koht ja teist kohta ründab Ingman ka Eestis, siis Valgevenes on käeulatusse kerkinud turu kolmas positsioon.
Pidev ärivõitlus, tunnistab Ingman, tekitab stressi. Liiati saab augustiga tavaliselt läbi jäätisemüüjate kuldne aeg. Eestis ostetakse talvel jäätist viis korda vähem kui suvel, Leedus ulatub vahe lausa kümne korrani. Kuidas viletsail kuudel pinnal püsida? Kas laiendada äri ka Venemaale ja Ukrainasse? Millega vastata konkurentide uuendustele – teades, et matkimine lõpeb alati läbikukkumisega?
Nende probleemide eest ongi hea pageda Eestimaa südamesse, et looduse rüpes muust ilmast eraldatud kivimajas uus hingamine leida. Seda enam, et sealt pole lihtne Ingmanit üles leida, alatihti isegi kätte saada.