Heleni aiablogi: kõik-kõik on uus septembrikuus

Kaheksa õiega «Ingrid Bergman». Foto: Helen

August sai nii kiiresti läbi, et ma ei jõudnudki vahepeal kirjutada roosidest ja üles riputada pilte sellest, kui ilusti nad õitsesid. Samuti pole saanud poetada uudist uuest aednikust.

«Ingrid Bergmanil» õitses vahepeal lausa kaheksa õit korraga. Nad olid küll natuke väiksemad kui eelmisel suvel, aga selle eest oli neid tõesti palju. Pinnakatteroos «The Fairy» on ka väga usin õitseja olnud sel aastal. Erinevalt «Ingrid Bergmanist» õitseb tema kogu aeg. Ehk siis selline õrnroosa vaht on keset seda soolikpikka peenart olnud meie aias juunist alates.

Kui ma «Ingrid Bergmanil» lõikan kuivanud õied kolme lehe kauguselt ära, siis «The Fairy» puhul on seda märksa keerulisem teha. Nimelt kasvavad tema õied kobarates ja üks kobar on üsna teise kobara kõrval, nii et enne, kui lõigata saan, pean kuivanud õied niisama ära noppima.

Unistuste roos

Ja vesiroos on ka õitsenud sel aastal lausa kolm korda. Üle kahe õie tal küll korraga ei ole, aga selle eest kestavad need üks-kaks õit kaua.

Kevadel oli mul kindel plaan osta endale veel senistele roosidele lisaks üks antiikroos, aga ma ei leidnud päris sellist nagu tahaksin. Tahaks sellist suurte õitega, valkjas-kollakat, roosakas-punaste servadega… Just nagu vanaemalt saadud nõudele maalitud on. Aga ehk siis järgmine aasta. Tuleb vist talvel eeltööd hakata tegema.

Ja augustis nägin meie aias esimest korda lepatriinut. Lõpuks ometi! Ma arvasin, et neid ei olegi enam Eestis. Huvitav, kus ta eelmisel aastal oli, kui lehetäid tahtsid mu roose nahka pista? Neile peaks ju lehetäid väga maitsema. Tegelikult oleks ju nii tore, kui saaks aianduspoest osta pisikese karbi sees lepatriinusid, kes su lehetäid nahka pistavad ja õnnetriinusid, kes jahukastet söövad!

Uus aednik-koer

Aga tulles tagasi septembri juurde, siis uus on see, et meil on uus aednik-koer. Meie kalli vana koera aeg sai kahjuks suvel mööda. Esialgu ei tahtnud ma pärast seda isegi aeda minna, veel vähem seal midagi teha. Lihtsalt see ei olnud enam endine. Aga kuna ilma ikka ei saa, siis nüüd on meil uus sõber. Ja oi, kuidas talle meeldib aias toimetada.

Üks tema lemmiktegevustest on muru harvendamine. Tõmbab hammastega murututte välja ja loobib laiali. Mõtlesin küll, et peaks talle õpetama ainult teelehti muru seest välja tõmbama, no et siis oleks sellest mingit kasu ka, aga kuna teelehed lamavad üsna madalal, siis need talle eriti huvi ei paku. Korraks proovis mägisibulaid ka hammastega peenrast välja tõmmata, aga õnneks tulid need liiga lihtsalt maast välja ja see ei pakkunud samuti huvi. Tõesti õnneks!

Teine lemmiktegevus on kaevamine. Tegin hernepeenra hernevartest tühjaks ja nüüd, salaja küll, sest ta teab, et kaevata ei tohi, on ta käinud terve selle peenra läbi kaevanud. Ilus must kobestatud muld on :-). Ja kui teda kutsuda, tuleb ta ilusti minu juurde, isegi keset kõige põnevamat kaevetööd, ise üleni mullane ja teeb näo, et ta ei ole seal peenra lähedalgi üldse käinudki.

Kiiruskatsed

Ja aias kiiruskatseid meeldib talle väga teha. Miinimum kiirus on raudselt 70 kilomeetrit tunnis.

Terrassi pealt hoog sisse, järsk vasak kurv, kõrge ja pikk hüpe üle peenra, 90-kraadine kurv maandudes jälle vasakule (hea, kui samal ajal lendaks mättaid ka, selle eest saab stiilipunkte), siis ümber peenra, jälle vasakule, hüpe terrassile, ring ümber laua, terrassilt maha ja paremale, ring ümber mändide, hooga kahe tikri põõsa vahelt läbi ja uuele ringile.

Juba vaadata on väsitav, hea et järgi jooksma ei pea.

Ahjaa, ja haukuda meeldib talle ka. Naabrid ei ole saanud juba mitu nädalat aias salaja toimetada. Meil on kohe teada, kes kus liigub. Ühesõnaga rõõmurull :-).

Heleni aed asub siin.