«Mina räägin ja nad hakkavad mulle vastu vaidlema?!»

Miina Piir Foto: Toomas Huik

Hingehoidja Miina Piir kirjutab, et tervishoid vajab hoiakute muutumist. Meedikust ja patsiendist peavad saama partnerid. Haiglatöötajat, kes «teab, kuidas asjad on», jäävad alati ümbritsema sigatsevad patsiendid ja tänamatud sugulased.  
 

Osalesin Tartu Ülikooli täiendusõppe raames konfliktikoolitusel ja jäin väga rahule. Mõtlesin, et käin ära ka oma haigla koolituskeskuse samasisulisel koolitusel, kus psühholoog annab nõu raske patsiendiga toimetulekuks ja konfliktsituatsioonide lahendamiseks.

Esimene tund ei saanud ma aru, kes keda koolitab. Saime teada, mis kell on kohvipaus ja lõuna, kuid mida me tegema hakkame, jäi salapäraseks. Sõna võtsid meditsiinitöötajad, peamiselt õed, kes kõik olid teinud vähemalt magistritasemel töö patsiendi intelligentsuskvoodi välja selgitamisel.

Sain teada, et patsient on rumal, paks, halbade elukommetega, ei liigu ega söö õigesti, talle ei meeldi miski, ta ei kuula, mis sa talle räägid, ütleb halvasti, lausa ründab, ka füüsiliselt, üks sünnitaja lõi arsti jalaga kõhtu jne.
«Patsient peab ikka kuulama, sest meie ju teame, kuidas asjad tegelikult on,» võttis asjad kokku kuldses keskeas medõde, mille peale kurtis noor kolleeg: «Täitsa lõpp, mina räägin ja nad hakkavad mulle vastu vaidlema?!»

Jälgisin huviga koolitajat, et millal ta selle laada lõpetab, sest selleks ei ole ju vaja koolitusele tulla, et teada saada, missugune õnnetu käpard on patsient, selleks võib seada sammud lähima polikliiniku või haigla suunas.

Laat aga ei tahtnud lõppeda. Mulle meenus, et koolitaja on ju sama koolitust mitu korda teinud, seega on harjunud. Aga kas ta siis loobubki? Päris nii siiski ei läinud. Psühholoog üritas naiste jutu vahele «segada», et konfliktiks on vaja kahte, et sünnitav, valudes naine ei pruugi käituda adekvaatselt, et igal inimesel on õigus oma arvamusele.

«Jaa, muidugi on inimesel õigus, aga patsient...»

Koolitusruumis hommikust peale valitsenud sketšisarja-koomika omandas uue mõõtme.

Sain teada, on olemas inimesed, kel on õigus oma arvamusele, ja on olemas patsient, see olend kuulub aga mingisse teise kategooriasse. Millal see juhtus? Kuidas me selleni jõudsime? See hoiak, et medtöötaja teab, kuidas asjad tegelikult on, pole mulle loomulikult teadmata. Aga et ta tunneb kahjurõõmu stiilis «näed, kaebavad ja vinguvad, aga tulevad ikka tagasi, kuhu neil minna» ei ole enam naljakas.

Psühholoog ei andnud nii kergesti alla. Ta üritas selgitada, et inimeste tegelikkused ei pruugi olla samad ja et see, mis on ühele enesestmõistetav, pole seda teisele. Ta palus igaühel meist iseloomustada, milline koer on «sobatška». Vastused olid väikesest karvakerast kuni saksa lambakoerani. Kuid ka see vihje ei jõudnud kohale.

Koolitaja üritas tulutult sekkuda juttu, et kõige hullemad patsiendid on pedagoogid ja et neile on üldse võimatu midagi selgitada. Kuid siis küsis psühholoog, missugune patsient on medtöötaja ise. Ruumis võinuks kuulda kärbse lendamist.

Ja siis andis psühholoog alla. Ta lihtsalt vestles, kuulas, kleepis seinale paar suhtlemistehnikat, sest neid lahti rääkida polnud mõtet. Pärast lõunasööki kuulasime kassetilt merekohinat ning poolteist tundi enne koolituse väljakuulutatud lõppu jagas koolitaja meile tunnistused, tänas, et osalesime, ja soovitas meil iseennast armastada. Läksime laiali. Siiski, vahetult enne lõppu küsis üks noor daam, et mida siis ikkagi raevus patsiendiga teha. «Aga te kehtestage end,» andis psühholoog nõu ja naeratas.

Koolituse alguses anti meile grupitööna täitmiseks tabelid, kuhu oli vaja kirja panna, mida ootan patsiendilt ja millised ootused on temal minule. Ning mis on meeldivamad asjad patsiendiga suhtlemisel ja mis on need olukorrad, mil ma patsiendis pettun. Täitsin tabeleid, kuid ma ei suutnud kirja panna ühtki olukorda, mis sunniks mind patsiendis pettuma. Aga sellest polnud midagi, sest ülejäänud grupikaaslastel täitus tabeli see osa kiiresti.

Ma ei mõista, kuidas saaksin patsiendi rünnakut, pahameelt, irooniat, ka mõnitamist võtta isiklikult. Saan küll kirjeldada vaid hooldushaigla spetsiifikat, kuid asi on ju hoiakus. Mil moel ma saaksin võtta isiklikult voodis lamava, pooleldi halvatud, vahel amputeeritud jäsemetega, oma seisundi tõttu alandatud, häbiga maadleva inimese agressiivsust? Ma näen temas inimest, kellel on halb, väga halb, kel ei ole mingit kontrolli oma elu üle, kes olenevalt olukorrast teab, et palju päevi pole enam jäänud, kelle kojuminekuvõimalus on null, sest keegi ei ole teda seal hooldamas.

Tihtipeale peavad vanurid kaitsekõnet oma lastele, sest saavad aru, et mitte lapse ükskõiksus ei takista vanurit koju võtmast, vaid see, et päeva jooksul ei saa keegi tema juures olla. Lapsed käivad tööl ja oma peost-suhu-palgast ei jätku halvatud vanainimese hooldamiseks.

Ei taha ühes artiklis hõlmata kõike, eriti riigi tegematajätmisi vanurite hooldussüsteemis. Ei oska väita ka teiste kliinikute kohta. Kuid kui Järve hooldusravikliinikus käitub hooldaja patsiendiga kohatult, siis ta varsti ei tööta enam meil. Ta on valinud vale töö. Ka osa hooldajapraktikante otsustab esimese poole päevaga, et see pole tema ala. See on väga raske töö ja toime tuleb tulla 300–350-eurose kuupalgaga. Ma ei jaksa ära imetleda pensionil hooldajaid, kelle süda on nii suur, et ta teeb «möödaminnes» ära ka pool hingehoidja tööst – istub voodiäärel ja lohutab. Selliseid sündinud psühholooge, kes mähkme vahetamise ajal lugusid räägivad, et viia kokkulapitud luudega patsiendi tähelepanu valust eemale, polegi nii vähe.

Mul oli ka hea vaadata, et kui koolitasin õdesid ja hooldajaid eaka hingehoius, olid just meie kliiniku hooldajad need, kes kiiresti mõistsid, et kui patsient on rahutu või isegi agressiivne, siis on see meie probleem, mitte patsiendi oma. Eaka hingehoiu koolituse lõpuks oli selge ka see, et patsient pole haiglas selleks, et anda talle hinnanguid. Patsient on haiglas paranemiseks, hooldamiseks ja vahel ka lihtsat selleks, et tema lapsed saaksid puhata. See, missugune patsient personali arvates on, ei huvita ega peagi kedagi huvitama.

Mõistan, et teinekord on väga raske mitte võtta isiklikult tänamatust ja lugupidamatust. Saan suurepäraselt aru arstist, kes on «hoolivatelt» sugulastelt vastu võtnud äärmuseni kõhnunud vanuri, kelle mitmetest lamatisest paar vajab lausa opereerimist, kuid kes mõne aja pärast loeb lehest, et lamatised tekkisid haiglas ja midagi ei tehtud. Õnneks ei ole medtöötajad enam nii heausksed ja fikseerivad sellistest «kaunitest» kodudest tulevate patsientide seisundi väga täpselt. Pole ju ühelegi haiglatöötajale üllatus, et mida rohkem süüdi sugulane end hooldamata vanuri pärast tunneb, seda agressiivsem ta haigla töötajate vastu on. Kui hooldushaiglate sotstöötajate ja hingehoidjate kabinettide seinad saaksid rääkida ja produtseerida mõne elulise artikli, ei tuleks üheltki «hoolivalt» sugulaselt pikka aega ridagi.

Ametnikel on kabinetivaikuses mugav kuulata inimesi, kellele on liiga tehtud. Minu osa on erinev, ma ei pea kaitsma kellegi huve, mulle on tähtsad kõik minu patsiendid, nende lähedased ja haigla personal. Ma tahan, et nad tuleksid hommikul tööle hea tujuga. Mind ei huvita, kellel on õigus, kes on süüdi ja kes lõi esimesena, mind huvitavad konkreetsed lahendused.

Kindlasti on kõigil oma õigus, aga kui ühel inimesel on 150 protsenti ­õigus, siis on igaühel, kellega ta kokku puutub, väga paha olla. Kui see inimene veel teab täpselt, «kuidas asjad tegelikult on» ja ka seda, et talle ei tohi vastu vaielda, on veel halvem.

Meie hoiakud on rasked muutuma seetõttu, et üks osa «revolutsioonist», mis mujal ammu lõppes, on meil veel läbimata. Soomlaste sõnul oli neil veel 60ndatel ühiskonnas kaks «klassi»: pedagoogid ja arstid, kes olid kriitikavälised ja enesestmõista lugupeetud kodanikud. Kui meilgi julgeti iseseisvuse algusaastatel avalikult kahtluse alla seada mõned pedagoogide õpetamismeetodid, siis oli nende seas mitmeid, kes ei saanud üldse aru, kuidas saab lehes pedagooge kritiseerida, lapsed ju loevad! See, et pedagoog on autoriteet, oli sulaselge, kuid et ta ei pruukinud seda olla oma õpilase või nende vanema arvates, ei olnud selge. Pedagoogid rahunesid, muutsid oma hoiakuid, aga mitmed ka lahkusid töölt.

Lugupidamine pole enesestmõistetav, seda ei saa eeldada, see tuleb ära teenida. Kui patsient on Mihkel Mutti parafraseerides «siga, loll ja süüdi», siis millise hoiaku patsient võtab. Peale kasvavad põlvkonnad, kel puudub nõukogudeaegne lambamentaliteet. Kui mõnele meedikule tundub, et ta pole mitte ainult medharidusega töötaja, vaid ta otsaesist kaunistab kastimärk, siis ümbritsevad teda alati sigatsevad patsiendid ja tänamatud sugulased.

Lahendus on üks: muuta tuleb oma hoiakuid. Kui meditsiinitöötaja mõistab, et tal pole patsiendiga ülemuse ja alluva suhet, on juba palju muutunud. Kui patsient ei põhjusta enam «pettumusi», kui ta meid rünnates ei ole meie silmis enam kasvatamatu, kibestunud, nartsissistlik tümikas, vaid inimene, kellega toimetulek on meie probleem, siis on juba väga, väga palju muutunud. Kuid ka patsient peab mõistma, et arst on inimene, kes eksib, komistab ja kukub. Tõsi, tema eksimustel on tihti rasked tagajärjed, kuid ta on oma ala aastaid õppides teadlik, et tema vastutus tulevikus saab olema mitu korda suurem kui ühegi teise eriala esindajal. Oma eksimuste tunnistamisega ei paista ju silma ei patsiendid, nende lähedased ega ka arstid.

Oma õiguste eest peabki seisma ning selles osas on arstid olnud siiani heausksemad ja sinisilmsemad kui patsiendid, peamiselt küll taas patsientide lähedased. Loodetavasti muutuvad asjad mõlemal poolel. Aga oma õiguste kaitse ei tähenda teise poole seinale naelutamist. Kui patsiendist ja arstist saavad võrdsed partnerid, kellega koos panna paika raviplaan ja see ka ellu viia, on tohutult palju muutunud.

Hoiakuid muutmata jäävadki inimesed, kes «teavad, kuidas asjad tegelikult on» koolitustel auru välja laskma, õppimata ja omandamata midagi.

Autor on Ida-Tallinna keskhaigla hooldusravikliiniku hingehoidja.