Vambola Kolbakov: inimese pea on kõige tähtsam

Vambola Kolbakov Foto: Margus Ansu

VEB fondi sertifikaatide hüvitamist ootava ettevõtja Vambola Kolbakovi sõnul sõlmis ta septembri algul esimese suure lepingu rahvusvahelise keemiatööstuskontserniga, mis hakkab kasutama eestlaste oskusteavet.

Vambola Kolbakov, kas rahandusministeerium on teile kompromissi pakkunud?

Kui loete kohtuotsust, siis selles on kästud riigil teha regulatsioon. Millise regulatsiooni nad teevad, ma ei tea. Me jälgime seda protsessi suure murega, sest neil napib aega selle tegemiseks. Nad on advokaadiga kaks korda kohtunud, kuid minu­ga mitte.

Mina saan kohtuotsusest nii aru, et riik peaks mingi hüvitise ikkagi maksma?

Aeg on kõige kallim asi maailmas, ma tean seda, sest olen ikkagi 60 aastat vana. Nad peavad maksma, ja kõvasti maksma. Kui nad ei jõua 1. novembriks, siis advokaadid haistavad verd.

Mida see tähendab?

Kui 1. novembriks lahendust ei ole, järgneb hagi halduskohtusse. Riigi lootus, et see asi lõpeb kuidagi ebamääraselt, on absurdne. Riik annab meile praegu võimaluse nõuda täpselt nii palju, kui pähe tuleb.
Aeg on maailmas kõige kallim, sest seda tagasi osta ei saa, ja aja eest tuleb maksta. Aega on kulunud 19 aastat.

Kui suur teie nõue on?

Nõue tuleneb seadusest ja pretsedentidest. Selle teema alt on välja makstud 300 miljoni krooni eest võlakirju, mille eest riik tasus 10-protsendilist intressi. Riik maksis igal aastal 30 miljonit krooni Ühispangale ja seejärel Hansapangale. Kokku läksid 300 miljonit riigile maksma 550 miljonit krooni.

Võrdse kohtlemise printsiibi järgi on intressid samad. Mis saab viivistega? Kurat seda teab. Mitte keegi reaalsetest fondi osanikest pole mitte midagi saanud.

Teil jäi 1991. aastal VEBi 3,29 miljonit dollarit?

Jah.

Miks on valitsus kogu aeg eitanud, et neil on kohustus fondi osakuomanike ees?

Ma ei saa aru. Eitamine ja jäik vastuseis sellele probleemile on mulle täiesti arusaamatu. Kui Siim Kallas (Eesti Panga president 1991–1995 – toim) läks VEB fondi riigikogu ette moodustama, siis ma arvan, et ta ei mõelnud seda asja päris korralikult läbi. Riigikohtu viimases otsuses on kirjas, et fond tehti Eesti panganduse päästmiseks.

Aga andke andeks, ükski inimene pole jumal, kõik teevad vigu, ma ei eelda, et kõikide inimeste kõik otsused on õiged. Ei saagi olla, sest aeg oli hoopis teine – oli kriis.

Võib-olla seda fondi poleks vaja olnud, oleks tulnud kõik sundvõõrandada. Spekulatsioone on tuhandeid ja tuhandeid, aga lõpptulemus oli pankade kasuks.

Esialgu oli teie kohtutee VEB fondi nõuete tunnustamiseks üsna lootusetu, te aina kaotasite. Kust olete võtnud pealehakkamise aastate kaupa kohut käia?

Ega ma ka praegu ole midagi võitnud. Me saime vaid halduskohtu otsusega sundida riiki looma mehhanismi, mis kompenseeriks inimestele aastail 1992–1993 kaotatud raha.

Neil on kohustus luua mehhanism ja ka rahaline kohustus, aga see ei ole täpselt fikseeritud. Võib-olla läheb veel mõni aasta aega.

Aga ikkagi, millest selline visadus? Ma pakun, et üheksa inimest kümnest oleks juba ammu käega löönud.

100 000 inimesest ei oleks leidunud Eestis mitte ühtegi, kes oleks julgenud hakata ehitama rapsiõlitehast.

Raps oli esimene täiesti uus kultuur, mis võeti Eestis kasutusele pärast baltisaksa mõisnikke. Praegu on see ainus kultuur, mis annab põllumeestele tegelikult raha.

Teinekord on nii, et mõned asjad lihtsalt võtavad tohutult palju aega, kuid ei ole lootusetud, kui oled teinud korraliku analüüsi. Julguse ega visadusega ei ole siin tegu, see on analüüsivõime.

Piimhappega tegelen aastast 1997. Samuti võib küsida, et miks tulemust ei ole, aga sel või järgmisel aastal saab tehas tööle.

Kust ikkagi selline visadus?

Mul oli selline perekond ja kasvatus, kus kõigepealt anti kõva haridus ja teiseks kasvatati meeletu enesedistsipliin. Kasvatuse aluseks oli üks arusaam: kui tunned, et midagi on valesti, siis peab sellele valele vastu astuma ja võitlema lõpuni välja.

Praegu võib see tunduda veider ja skisofreeniline, aga ma tunnen, et VEB ei ole õieti lahendatud probleem.

Räägime piimhappest ka, mis asi see on, mida te leiutate?

Meie inimesed räägivad lasteaiast alates rahast. Ainult rahaga tegeldakse.

Tuumik-Euroopas on raha vahend materjalitööstuse ja masinaehituse jaoks. Raha on vahend ja seepärast ei ole meie ka rikkad.

Materjalitootmise osa on keemiatööstus, mis oli aastateni 1998–1999 väga heas vormis. Tootlus oli 20–25 protsenti. Siis tegi nafta hind järsu tõusu. Nafta on nagu aeglane poomisnöör, mis võtab hapnikku vähemaks.
Keemiatööstus, mille maht on erinevalt hinnangutel 2,5–3 triljonit eurot, põhineb kahel substantsil. Üks on etül­eenikeemia, mille arendus on näiteks teflon, ja teine on propüleen. Mõlemad on kümne aastaga kallinenud ligi neli korda. Viimasel ajal on investeeritud piiritusekeemiasse, millest saab probleemideta etüleeni.

Standardsel reaktsioonil on üks häda, loodusliku etanooli tootmisel lendub suures mahus CO2, mis surub selle tootmise Euroopast välja. Mikroob toodab ühe mooli etanooli ja ühe mooli CO2. Pool läheb lihtsalt õhku.

Et sellest probleemist üle saada, leidsime, et tuleb kasutusele võtta kõige arhailisem reaktsioon, kus iga glükoosimolekuli kohta tekib kaks molekuli piimhapet ja CO2 emissiooni ei ole. See on ainus suur looduslik fermentatsioon, kus ei ole CO2 emissiooni.

Meil on maailmas kõige efektiivsem kääritamine, millele järgnevad derivaadid, mille turg on väga suur, 20–30 miljonit tonni derivaate, mis maksavad mitte vähem kui 1500 eurot tonni eest. Vaba turgu on hinnanguliselt umbes miljard eurot. Sellele turule tahamegi meie potsatada.

Kas tahate öelda, et Põlvas on võimalik leida lahendused, mida suured keemiakontsernid pole enam kui kümne aasta jooksul suutnud?

Jah. Inimese pea loeb, mitte suured kontsernid, mis elavad oma elu. Meil on info vahetamise kokkulepped kaheksa suure keemiatööstuse kontserniga kümnest suuremast. Osa kokkuleppeid on sellised, et me ei tohi neid isegi nimetada. Oleme tehnoloogiapartner ja teame, mis kontsernides toimub.

Näiteks LG kontsernis töötab arenduses 6000 inimest, kes võitlevad millegi pärast. Üks poolt, teine vastu, kolmas erapooletu, nad kõik võitlevad, aga mitte selle eest, et teha produkti, vaid võitlevad enda leivatüki eest. Kogu aur läheb eitamise peale.

Uurimistulemuste tunnustamine võtab terve aasta, siis nõutakse näidist, selle tulemuste tunnustamine võtab veel aasta. Probleem on naftast loobumine. Selle vastu võitlevad kontsernis terved osakonnad.