/nginx/o/2008/12/03/100332t1h602b.jpg)
Toidust kütuse valmistamise eksperiment hakkab loodetavasti lõpusirgele jõudma. Kas see tähendab, et biokütuste tähelend sellega lõppeski?
Biokütused - kas läbikukkunud üritus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt on vastus eitav. Biokütuste esimene põlvkond, mille tuntumaks esindajaks on maisietanool, aitas kaasa toiduainete hinna järsule tõusule, vahendab Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal
.
Rikkale läänemaailmale pole see kuigi suur õnnetus, mistõttu ei oska me selliste eksperimentide mõju adekvaatselt hinnata. Kuid inimesele, kes teenib päevas umbes ühe dollari, on see arusaadavalt katastroof.
Siiski on peale maisitõlvikute palju muudki, millest saaks kütust teha. Näiteks tselluloos. See taimne ehitusmaterjal on niivõrd levinud, et toorainepuudust pole vaja karta ning inimesed seda ainet õnneks seedida ei suuda. Probleemid on aga mujal.
Tselluloos on kompleksse ehitusega ning selle kasutamiseks tuleb ta kõigepealt lõhkuda väiksemateks suhkrumolekulideks. Selleks kasutatakse ensüüme, kuid see muudab protsessi jällegi kalliks. Kulude vähendamise nimel on teadlased viimastel aastatel palju vaeva näinud ning loodetavasti kuuleme lähiajal ka otsustavamatest läbimurretest.
Samas ei maksa luua illusioone, et eduka tehnoloogia massidesse viimisel on probleemid lahendatud ning alternatiiv naftale olemas. Suuremale skaalale viimiseks on ikkagi materjali vaja kuskilt hankida ning jälle võib tekkida probleem, et põllumaa pärast hakkavad omavahel võitlema võsa ja toidukultuurid.
Peale tselluloosi on lootustandvaks materjaliks ka vetikad. Need lihtsa ehitusega mikroorganismid kasutavad energiaallikana päikest ja tarvitavad toiduks süsinikdioksiidi.
Tundub väga lubav, sest mõlemat on inimkonna käsutuses piisavalt ning globaalse soojenemise taustal asjaolusid hinnates ehk isegi ülemäärasel hulgal. Riskikapitalistid on paigutanud palju raha väikestesse ettevõtetesse, mis vastavat tehnoloogiat välja töötavad.
Lisaks tulevad võimalike energiaallikatena arvesse ka mitmesugused põllumajanduslikud jäätmed. Biokütustealane teadus- ja arendustöö on seega killustunud paljudeks suundadeks ning vaid aeg annab arutust, milline neist tulevikus märkimisväärse osakaalu saab.
Biokütuste kasvatamist on teravalt kritiseeritud ka seetõttu, et istanduste rajamiseks hävitatakse liigirikkaid troopilisi vihmametsi. See on kahtlemata oluline probleem, kuid ei puuduta näiteks Eestit.
Meie jaoks oleks ehk just biokütustega tegelemine üks osa tuleviku energiaprobleemide lahendamisest, sest söötis põllumaid ja otstarbeta võsa on Eestis endiselt arvestataval hulgal. Eesti lahendus Venemaa nafta ja gaasi sõltuvusest vabanemiseks võikski ehk koosneda lisaks põlevkivile veel tuuleenergiast, biokütustest ja võimalik, et ka oma tuumajaamast.