Hoone renoveerimine vähendab küttearveid poole võrra

Kortermaja renoveerimine. Foto: Toomas Huik

Renoveerimisse tuleks suhtuda kui investeeringusse, mis aja möödudes ennast kindlasti ära tasub. Üsnagi levinud on fakt, et halva soojustusega maja renoveerimine võib küttearveid vähendada kuni poole võrra.

Kuna saabunud on sügis ning ilmad väljas muutuvad järjest külmemaks, on just praegu õige aeg mõelda kodusoojusele – ehk kas muretseda koju korralikud soojusallikad või renoveerida eluruumide soojustus.
Enne soojustama tormamist tuleb kindlasti kontakteeruda spetsialistiga, et koostöös töötada välja parim lahendus.

Lihtsamate eramute puhul piisab termografeerimisest, et teada saada hoone valupunktid, kindlam ja kallim moodus on tellida hoone energeetiline auditeerimine – energiaaudit.

Termografeerimise puhul teostatakse infrapunakaameraga hoone ülevaatus ning pildistatakse kohad, kust soojusenergia läbi piirete väljub. Energiaauditi raames koostatakse aga hoone kohta detailne aruanne energiakasutuse ja ökonoomsuse seisukohast lähtudes ning pakutakse välja lahendused olemasoleva olukorra parendamiseks koos tasuvusarvutustega.

Soojustusmaterjalidest

Soojustusmaterjalid tuleks valida maja kasutusotstarbe järgi – üle 0,040 W/mK soojusjuhtivusteguriga rullvillasid peaks kasutama vähenõudlikes kohtades nagu suvilad ja muud mittealalised eluruumid.

Alaliste eluruumide soojustamiseks peaks kindlasti kasutama alla 0,035 W/mK soojusjuhtivusteguriga plaatvillasid, mis lisaks parematele isolatsiooniomadustele hoiavad konstruktsioonis paremini oma kuju.

Põrandate soojustamine

Kui vanemat tüüpi hoone põrandale saab näiteks keldrist ligi, on soojustamist võimalik teostada ilma, et peaks põrandakatte eemaldama.

Esimese asjana tuleks põrandapinna alla paigaldada vahetult 0,2 mm plastkilest aurutõke, mis kinnitatakse     30 mm ulatuses külgnevatele põrandataladele. Selle jaoks tuleb materjali lõigata piisava varuga.
Aurutõke peab olema täies ulatuses maksimaalselt õhutihe – kõik jätkukohad tuleb teha vähemalt 150 mm ülekattega ja kinnituskohad kindlasti üle teipida.

Seejärel paigaldatakse vastavalt soojusisolatsiooni soovitud paksusele mineraalvillast soojustuskiht. Põrandatel võiks soojustuskihi paksus olla vähemalt 200 mm, mida saab vajadusel paigaldada mitmes kihis.

Soojustusmaterjal ei tohi laagide vahele jääda liiga lõdvalt, samas ei tohi seda paigaldamise käigus väga tihedalt kokku suruda – vastasel juhul võib soojustusmaterjal oma potentsiaalsest isolatsioonivõimest palju kaotada.

Soojustusmaterjalide liitekohad peavad olema täiesti tihedad. Mitmes kihis paigaldatud soojustuse ühenduskohtade kattumist tuleks vältida. Erilist tähelepanu tuleb pöörata nurkadesse ning vundamendi ja talade ühenduskohtadesse, kus tihti tehakse vigu.

Viimase, kõige alumise kihina rajatakse tuuletõkkekiht. Tavaliselt on selleks mõnekümne millimeetri paksune tuuletõkkeplaat või «hingav» tuuletõkkekile. Tuuletõkegi peab olema läbivalt tihe ning vahedeta.
Kogu soojustuse kinnitamiseks altpoolt võib kasutada galvaniseeritud traadist tehtud võrku, taladele kinnitatud abiliiste või hõredat laudist.

Üle tasuks kontrollida ka vundamendi ja seinatarindi ühenduskohad ning need vajadusel tihendada. Puidust seinatarindit võib täiendavalt töödelda kaitsvate puidukaitsevahenditega.

Kui aga põrandale ei saa altpoolt ligi, tuleb vana põrandakate kuni taladeni eemaldada. Ülevalt poolt soojustades tuleb käituda samamoodi nagu eespool kirjeldatud, kuid tööprotsess on vastupidine.

Esmalt tuleb tuuletõkkele rajada abiliistude või hõreda laudise näol kandev alus, mis hiljem kogu soojustust üleval hoiaks. Tuuletõkke peale paigaldatakse soojustuskiht kuni põranda tasapinnani ning seejärel tuleb põrandat kandvate talade peale paigaldada aurutõke, ühenduskohad korralikult kinni teipida ja teha jätkukohtade ülekate vähemalt 150 mm.

Seinte soojustamine

Soojustamist tuleks võimaluse korral teostada alati väljastpoolt sissepoole. Seestpoolt soojustamisel, kui välis- ja siseõhu temperatuuride erinevus on suur, võib õhus olev niiskus kondenseeruda seinatarindis ja tuua endaga kaasa hallitusseente leviku, mis ajapikku konstruktsioone hävitab.

Tuulutatavad seinad

Tuulutatava seina soojustamiseks väljastpoolt peab fassaadikatte eemaldama kuni tuulutusvaheni. Vana roovitis tuleb eemaldada ning seinatarindi külge paigaldada uus horisontaalne roovitis, mille vahele paigaldatakse hiljem soojustuskiht.

Roovitise paksus ning kõrgus tuleb teostada soojustusmaterjali mõõtude järgi. Roovitise vahed kaetakse üleni soojustusmaterjaliga, mis peab seina ning teineteise suhtes asetsema võimalikult tihedalt.

Soojustuskihi peale kinnitatakse vahetult tuuletõke. Osa tootjaid on tuuletõkkeplaatidele ette määranud deformatsiooniruumi. Sellisel juhul jäetakse tuuletõkkeplaatidele vahele vajaliku suurusega vahed, mis tihendatakse silikooniga.

Tuuletõkke ning fassaadi vahele peab jääma vähemalt  25 mm paksune tuulutusvahe. Selleks võib olemasolevale roovitisele teha uue roovitise või kasutada sisselõigetega puitliiste, mis tagavad piisava õhuvahe. Seinatarindi siseküljele, viimistluskihi alla tuleb paigaldada aurutõke.

Mittetuulutatavad seinad

Mittetuulutatava seina soojustamiseks väljastpoolt kasutatakse soojustusplaate, mis kinnitatakse seinale liimsegu ja villatüüblitega. Jäigad villaplaadid kinnitatakse kahe tüübliga, mis vertikaalselt asetsevad ühel joonel.

Kindlasti ei tohi villatüüblit paigaldada kahe plaadi ühenduskohta, sest soojustusmaterjali ühenduskohad peavad olema teineteise suhtes tihedalt koos.

Soojustusplaadid kaetakse 2 mm paksuse kruntkrohviga, mille peale kinnitatakse armeeriv krohvivõrk. Seejärel lastakse krohvil kuivada ja hiljem tehakse vastavalt soovitud tulemusele viimistlev krohvimine.

Viilkatuse soojustamine

Katuse soojustamine on vast kõige tähtsam etapp renoveerimisel, kuna soe õhk tõuseb ülespoole ning suure tõenäosusega lahkub majast katusetarindi kaudu. Vanades ehitistes on katuslagede soojustamisel kasutatud saepuru või liiva, mis on segatud lubjaga.

Olemasolevat soojustust ei pea eemaldama, kuid see tuleks teha piisavalt tasaseks, et tekiks vahetu kontakt lisasoojustusega.

Kui pööningualune lagi krohvitakse ja peal asetsevat lisasoojustust kinni ei kaeta, pole aurutõkke paigaldamine kohustuslik. Vastupidisel juhul kinnitatakse aurutõke laetalade külgedele ning teibitakse täiendavalt.
Viilkatuse soojustamisel tuleb paigaldada «tuulesuunajad», mis juhiksid räästast tuleva külma õhu katuseharjani, ilma et see vahepeal soojustusmaterjaliga kokku puutuks.

Tuulesuunaja peab algama katuseräästast – tuulekastist – ning lõppema vähemalt           50 mm enne katuseharja. Kasutatava pööningu soojustamine peakski algama tuulesuunajate paigaldamisega sarikatele, seejärel asetatakse sarikate vahele soovitud paksusega soojustuskiht ning aurutõke.

Pennidele paigaldatav soojustuskiht võiks olla vähemalt 300 mm. Viimistluskihi alla tuleb rajada tuuletõke.