/nginx/o/2011/01/25/504208t1h7f1c.jpg)
Värske uuring näitab,et maksusüsteemi progressiivsemaks muutmine teeb inimesed õnnelikumaks ning sellega võib kaasneda ka sotsiaalse heaolu ühtlustumine, kirjutab Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator.ee.
Progressiivne tulumaks suurendab õnnetunnet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sageli räägitakse, et võrdse maksumääraga proportsionaalse maksusüsteemi puhul tunnevad inimesed end paremini kui progressiivse maksustamise korral, kus rikkamate inimeste jaoks kehtivad kõrgemad maksumäärad.
Näiteks USA on viimastel aastakümnetel oma maksustruktuuri progressiivsust vähendanud ning Eestis kehtib järjekindlalt proportsionaalne maksusüsteem.
Ajakirjas Pychological Science ilmuv uuring võrdles aga 54 riiki ning leidis, et maksumäärade ühtlustamisega võib kaasneda ka sotsiaalse heaolu ühtlustumine.
Virginia ülikooli psühholoogi ja uuringu ühe autori Shigehiro Oishi sõnul on kodanikud seda õnnelikumad, mida progressiivsem on riigi maksupoliitika.
Teadlased analüüsisid Gallupi 2007. aasta üleilmse küsitluse, mis hõlmas 54 riiki ja ligi 60 000 inimest, andmete põhjal maksude progressiivsuse ja heaolu vahelist suhet.
Heaolu mõõtmiseks kasutasid teadlased inimeste hinnangut oma üldisele elukvaliteedile ning igapäevasele positiivsete ja negatiivsete emotsioonide kogemisele. Analüüsi käigus vaadeldi ka, kui rahul olid küsitletud inimesed riigi poolt pakutavate avalike teenustega.
Progressiivsuse määra mõõdeti kõrgeimate ja madalaimate maksumäärade vahe abil, mida oli korrigeeritud segavate tegurite, nagu leibkonna suuruse, tasutud sotsiaalmaksude ja inimeste maksutulude suuruse põhjal.
Keskmiselt kaldus kõige progressiivsemate maksusüsteemidega riikide elanike hinnang oma üldisele elukvaliteedile võimaliku parima hinnangu suunas.
Küsitluse tulemused näitasid ka, et sellistes riikides esineb inimestel rohkem rahuldust pakkuvaid kogemusi ja vähem kimbatust tekitavaid olukordi kui vähem progressiivsete maksudega riikides.
Suurema üldise õnnetundega kaasnes ka suurem rahulolu avalike teenustega, nagu näiteks eluasemete, hariduse ja ühiskondliku transpordiga.
Suurem riigieelarve eraldi võetuna ei tähendanud automaatselt riigi elanike suuremat õnnetunnet, kuigi osa inimeste heaolust oli siiski seotud rahuloluga riigi poolt finantseeritud teenuste suhtes. Tegelikult esines valitsuse kulutuste ja keskmise õnnetunde vahel isegi kergelt negatiivne seos.
Oishi arvates võib see osutada riikidevahelistele erinevustele nende teenuste pakkumise tõhususe või inimestele kättesaadavuse osas.
Näiteks kulutab USA haridusele ja tervishoiule teistest arenenud riikidest rohkem, kuid vaatamata sellele ei paikne ta nendes valdkondades riikide pingeridades kuigi kõrgel kohal.
Uuringul on Oishi sõnul olulised sotsiaalsed järelmid. Kui ühiskonna eesmärgiks on inimeste õnn, siis on maksupoliitika väga oluline, sest teatud poliitikatel, sealhulgas progressiivsel maksustamisel, on omadus soodustada inimeste õnnetunde suurenemist.