Paljud taimed vajavad kasvamiseks rohkem valgust, ent on ka selliseid, mis kasvavad edukalt hämaramates ruumides või aknast kaugelasetsevates nurkades.
Galerii: vaata, millised taimed kasvavad edukalt ka hämaras
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poolvarju eelistavad taimed on meie kodudes populaarsed, kuna toataimede valgustingimusi pärsib lisaks pikale pimedale talvele ka aknaklaas. Läbi klaasi taimedele langeva valguse nurk on oluliselt väiksem kui looduses ja seetõttu väheneb isegi akna juures seisvate taimede poolt sünteesimiseks kinnipüütava valguse intensiivsus.
Taimedele langev valguse hulk sõltub nende paiknemise kaugusest aknast. Maksimaalsetes valgustingimused on tagatud taimedele, kes asetsevad kuni meetri kaugusel aknast. Kahe meetri kaugusel paiknevad taimed saavad neli korda vähem valgust ja kolme meetri kaugusel aknast saavad taimed juba üheksa korda vähem valgust.
See matemaatiline seaduspärasus seletab lahti asjaolu, miks meie kliimas alatasa siseruumides napib valgust. Inimene on võimeline talvepimedusega kohanema, taimed aga mitte. Seetõttu saab talveperiood paljudele taimedele saatuslikuks ja nad hukkuvad valguse puuduse tõttu.
Koju või kontorisse taimestust planeerides tuleks kindlasti enne taimede soetamist määratleda täpselt ära kohad, kus missugust taime näha soovitakse. Aknast kaugemale paigutatavate taimede puhul tuleks valida taimed, kes ka looduses kasvavad suurte puude all varjus, leppides kehvade valgustingimustega. Ka niisuguste taimede jaoks on aga nelja meetrine kaugus aknast maksimaalne. Nelja meetri kaugusel aknast väheneb taimele langeva valguse hulk juba 16 korda.
Varjutaimede lehestik on peaaegu alati tumeroheline. Kui mõnel liigil esineb nii tumeroheliste lehtedega kui ka kirjulehiseid sorte (nt draakonipuu), siis taimedele koha leidmisel tuleks arvestada asjaoluga, et kirjulehised on alati valguse suhtes nõudlikumad. Eelpoolnimetatud taimed lepivad küll ka vähese valgusega, kuid sobiv annus lisavalgust annab ka neile elujõudu.
Enamlevinud varjutaluvad taimed
Moluki aglaoneema: rohelised, hõbedaste põikitriipudega lehed. Vajab kõrget õhuniiskust, sagedast piserdamist. Kasvab paremini madalas potis. Kuna on aeglase kasvuga, siis istutatakse ümber harva.
Talbjas adiantum: graatsilise lehestikuga sõnajalg, armastab soojust ja suurt õhuniiskust, kardab otsest päikest ja tuuletõmbust. Kasta aastaringi julgelt, piserdada. Vältida seisvat vett alustaldrikul ja mitte lasta läbi kuivada.
Pesa-raunjalg: rosetina kasvava lopsaka ererohelise lehestikuga taim, vastupidavam kui õrnemate lehtedega liigikaaslased ja seetõttu eriti populaarne toataim.
Kõrge nefroleep: 45-60 sentimeetri pikkused sulgjad lehed moodustavad sobivates kasvutingimustes suure puhma. Võib piserdada kasvõi iga päev – armastab kõrget õhuniiskust.
Flamingolille liik Anthurium crystallinum: lehtdekoratiivne flamingolill, keda kasvatatakse kauni lehestiku tõttu, niiskusnõudlik.
Lehtliilia: väga vähenõudlik taim, suured tumerohelised lehed kasvavad välja otse mullapinnast, talub ka kuiva õhku, kuid kord nädalas tuleks niiske švammiga puhastada lehti tolmust, et valgus paremini lehepinnale pääseks. Vajab ümberistutamist 3-4 aasta tagant.
Ääris-draakonipuu: levinuim draakonipuu liik, peene tumerohelise lehestikuga. Talvel kasta tagasihoidlikumalt kui kasvuperioodil, puhastada aeg-ajalt lehti tolmust, piserdada korrapäraselt. Korra kuus võib poti uputada veeanumasse ja hoida seni, kuni enam mulle veepinnale ei tule. Peale nimetatud protseduuri kasta taime mitte varem kui nädala pärast.
Romblehine tsissus: vana hea tuntud ronitaim, leplik nii valgustingimuste kui ka õhuniiskuse suhtes. Liiga pikaks kasvanud võrsed võib lõigata tagasi, nii moodustab taim tihedama puhma. Esimesel kahel aastal kasvab taim nii jõudsasti, et võib tekkida vajadus teda paar korda aastas suuremasse potti ümber istutada. Kui taim on juba nii suureks kasvanud, et vajab umbes 30 sentimeetrise diameetriga potti, siis tuleks igal aastal välja vahetada ainult substraadi pealmine osa kolme sentimeetri sügavuselt.
Peperoomia: erinevad liigid tunnevad ennast samuti poolvarjus hästi. Peamiselt lehtdekoratiivsed, mõned liigid õitsevad tagasihoidlike valgete õitega. Talvel kasta ettevaatlikult. Kuna peperoomiatel on suhteliselt väike juurestik, siis igal aastal ümber istutada ei ole vaja. Peperoomia on võrdlemisi tundlik taim – ta ei talu üle- ega alakastmist ning tuuletõmbust.
Fatsia: kasvab hästi valges kasvukohas, kuid tuleb toime ka vähese valgusega kasvukohas. Poolvarjus kasvades jäävad lehed väiksemaks kui valguse käes. Vajab rammusat huumusrikast mulda ja niisket õhku – piserdage aeg-ajalt toasooja veega. Noor taim vajab igal kevadel ümberistutamist. Puhastage taime lehti kord kuus.
Tõlvlehik: ei armasta suvist otsest päikesevalgust. Talvel võib tõsta akna lähedale. Talub ka aastaringset poolvarju, kuid lehestik lopsakam valges, otsese päikese eest kaitstud kasvukohas. Vajab piisavat õhuniiskust ja igakevadist ümberistutamist.
Sulgvõhk: on üks vastupidavamaid ja vähenõudlikumaid toataimi. Kasvab hästi nii täispäikeses kui ka poolvarjus. Enne järgmist kastmist lasta muld minimaalselt 3-4 sentimeetri sügavuselt läbi kuivada. Noored kiirekasvulised varred tuleks algul üles siduda, et nad ei lamanduks.
Filodendron: on sõltuvalt liigist kas püstise kasvukujuga põõsas või ronitaim. Kiirekasvuline – kui soovite kasvu pidurdada, väetage väiksema lämmastikusisaldusega väetisega. Õhujuured võib suunata potti mulla sisse. Oksad, mis segama hakkavad, võib kevadel ära lõigata. Lehtede regulaarne puhastamine tolmust on väga vajalik.
Havisaba: on vähenõudlik ja vastupidav sukulent. Kasvab paremini täisvalguses, kuid tuleb toime ka poolvarjus. Vajab ümberistutamist harva. Enne järgmist kastmiskorda veenduge, et muld on tahenenud. Kollase leheservaga sordid eelistavad valgemat kasvukohta kui tumerohelise lehestikuga sordid.
Allikas: Hortes