Tark erastamine päästis Eesti oligarhidest

Illustratsioon: Lennart Rikk

Eesti majandus ja poliitika pääsesid Lätit-Leedut painavast oligarhide haardest tänu õigele erastamistaktikale, kus aeti asju õiges järjekorras ning välismaale avatult, tõdevad Eesti Inimarengu Aruande koostajad.

Vilniuse Ülikooli sotsioloogiaprofessor Zenonas Norkus kirjeldab aruandes, kuidas kõik kolm Balti riiki valisid 1990ndate alguses turumajandusele üleminekul n-ö šokiteraapia tee.

Eesti tegi seda tema sõnul Leedust rutem ja õiges järjekorras - stabiliseeris kõigepealt majanduse, asendas rubla krooniga ning kukkus siis erastama. Leedu läks massilise erastamise teed aga juba hüperinflatsiooni tingimustes ning piirates välisfirmade osalemist konkurssidel. Läti taust oli Eestiga väga sarnane, kuid nende arengut hakkas pidurdama muulaste suur osakaal rahvastikus ja äriringkondades.

Eesti erastas Norkuse hinnangul ka õigel moel – erastamisagentuur pakkus riigiettevõtteid laiale ringile ning andis võimaluse välisinvestoritele, kel oli reaalset raha, millega firma eest maksta või teha vajalikke investeeringuid.

«Leedus rakendati eeskätt vautšeritel põhineva erastamise meetodit, mis soosis siseringi kuuluvaid isikuid,» kirjeldas Norkus. See tähendas, et firmadesse ei tulnud uusi investeeringuid ega tehnoloogiaid, ei pääsetud ka uutele turgudele.

Aruande peatoimetaja Marju Lauristin ütles otse välja, et Leedu endiste riigifirmade tulevikule vajutas pitseri asjaolu, et erastajad olid n-ö endised.

«Selle erastamismudeli domineerimine tagas eelised kohalikele endistele ettevõtete ja majandite juhtidele /…/, kes aga hiljem ei osutunud omanikena nii edukateks majanduse struktuuri uuendajateks kui väliskapitali sisse toonud põhjamaised ettevõtjad Eestis,» leidis Lauristin.

Kolmas aruande koostaja, Tallinna Ülikooli professor Erik Terk märkis, et Eesti saavutas tunduva edumaa 1990. aastatel tänu ajalisele edule reformide alustamisel, paremale järjepidevusele nende elluviimisel ja edukamale omandireformile.

«See tagas omanike paljususe, aitas vältida poliitika ja majanduse ülemäärast põimumist, pidurdas korruptsiooni ja tõkestas oligarhide teket,» märkis ta.

Kui eelnevalt oli juttu Eesti ja Leedu arenguteest, siis kolmas Balti riik - Läti - on taustatingimustelt sarnane Eestile, kuid jääb majandusarengus maha isegi Leedust.

Zenonas Norkuse sõnul kaotasid kõik Läti sotsiaalpoliitilised ja kultuurilised eelised tähenduse üheainsa ebasoodsa tingimuse tõttu. «Riigi arengut pidurdas asjaolu, et lätlased olid oma riigis postkommunistliku üleminekuaja alguseks peaaegu vähemusse jäänud,» meenutas professor.

Jõulise sisserände tagajärjel tekkis Lätis ainulaadne olukord, kus rahvuslik tööjaotus meenutas pigem Nõukogude Kesk-Aasia vabariike.

«Vene keelt kõnelevad immigrandid moodustasid enamuse nii madala kui ka keskmise kvalifikatsiooniga tööstustööliste seas, aga ka inseneride, tehnikute ja oskustööliste ning muude moodsate ametite esindajate hulgas,» kirjeldas Norkus.

Kuna lisaks eestlastele lõid ka lätlased oma riigiasutustes 1990ndate alguses platsi n-ö endistest, sealhulgas muulastest, puhtaks, kompenseerisid venelased seda enesekehtestamisega äris.

«Mõne uuringu andmeil moodustasid venekeelsed äriga tegelenud isikud 1990. aastate keskel 80 protsenti kõigist Lätis äriga tegelenud inimestest,» märkis Norkus.

Need ettevõtjad kasutasid tema sõnul ära võimalusi, mida pakkus Läti transiidimaana ja Vene ärimeestele offshore-teenuseid pakkunud riigina. «Seetõttu võttis Läti kapitalism üle mitmeid jooni, mida peetakse omaseks Venemaa metsikule kasiino- ja poliitkapitalismile,» tõdes Norkus.

Professori sõnul oli ka oluline, et Läti ei liikunud oma majanduse uuele kursile suunamisel sirgjooneliselt nagu Eesti.

Kartuses, et erastamine lõpeb Läti majanduse ülevõtmisega Venemaa poolt, liiguti siksakilsel trajektooril, mis aga aeglustas nende majanduse taastumist rohkem kui endiste kommunistide võimuletulek Leedu oma.