September tõotab tulla julm

Ka Aasia tiigrid ei suuda maailma majandust enam veepeal hoida Foto: SCANPIX

Teretulemast tagasi tööle. Kas oli tore puhkus? Maailmamajandusel ei olnud.

Kui poliitikud lõppeval nädalal töölaudade taha naasesid, vaatasid ekraanidelt vastu süngete sõnumite sülemid. Reedesed USA töötuse andmed olid halvad; Ühendriikide, Euroopa ja Aasia ostujuhtide indeksid, mis reeglina päris mööda ei pane, osutavad mannetuimale majanduslikule minekule alates 2009. aasta mustadest päevadest.

Eriti murelikuks teevad nõrkuse märgid tärkavatel turgudel. Alati on hingepõhjas kardetud, et keskklassi tegijad nagu Hiina ei ole rikastest riikidest nii selge joonega eraldatud, nagu viimaste kuude kaheharulised arengud näisid näitavat.

Siiani oli nii, et isegi kui rikaste riikide tarbimine tundus nõder, hoidsid investeeringud Hiina-sarnastel maadel kasvuhoo sees, kusjuures investeeringuid endid kütsid odav globaalkapital ja sisemaise laenamise doteerimine. Aga kui arengumaad just kiiresti tarbimispõhisele mudelile üle ei lähe – mis on ebatõenäoline – on nad haavatavad USA ja Euroopa nõudluse järsu languse suhtes.

Kahjuks osutavad rikaste riikide valitsuste lahkmeel ja luulud sellele, et nii ilmselt lähebki.
Just enne seda, kui Euroopa ja USA poliitikud suvepuhkusele siirdusid, jõuti mõlemal Atlandi kaldal kokkulepeteni, mida lehvitati kui kindlaid ja koosmeelseid väljapääsuteid võlamülgastest. Juba siis näis asi kahtlane, nüüd aga osutab kõik üha rohkem sellele, et ei üks ega teine pole suutnud oma majandust kindlamale pinnale tirida.

USAs ei läinud laenulae tüli vähemalt niikaugele, et üks maailma maksevõimelisemaid maid vabatahtlikult maksed oleks katkestanud.

Ei maksa aga järeldada, et USA eelarvepoliitika uue küpsustaseme oleks saavutanud. Rasked ja pikaajalised otsused veeretati superkomisjoni kaela, mille üksmeeles lubatagu juba eos kahelda.
Lähituleviku teeb tumedaks aga vabariiklaste veendumus, et riiklike kulutuste kärpimine võib praeguse nigela majandusolukorra, töötuse ja madalate pikaajaliste intressimäärade keskkonnas kuidagi kasvu tekitada.

Eriti jahmatama pani nende liider esindajatekojas Eric Cantor, kes soovis, et orkaan Irene kahju korvamise kulud – ühekordne asi, mis teeb ehk umbes 0,2 protsenti valitsuse aastastest kulutustest – tuleks mujalt kärbetena maha võtta.

Oli laenulae draama mis ta oli, Barack Obama üritus uut töökohtade tekitamise kampaaniat käivitada langes juba alguses farsi tasemele. Hullem kui vaidlus selle üle, mis päeval ta tuleval nädalal Kongressis kõne peaks pidama, on seda sõnavõttu kammitsevad poliitilised piirangud.
Paljud vabariiklased on olnud skeptilised Obama idee suhtes kärpida palgafondi makse. Ja vaevalt see meede midagi stimuleeriks. Ettevaatlikud majapidamised paneksid vabanenud raha ilmselt kõrvale ega ruttaks seda kulutama, ühtlasi ei ole tõenäoline, et tööturg elavneks, kui värbamiskuud natkuke vähenevad – seni kuni ettevõtted müügi- ja kasumiväljavaadete osas kahtleval seiskukohal on.

Neljapäevased tööjõuturu näitajad illustreerivad seda olukorda hästi: erasektoris tuli töökohti juurde, riigisektori koondamised tegid selle «tasa». USA erasektorile antagu praegu ruumi kuipalju tahes: ikka ta ei täitu.

Lühemas perspektiivis võiks olla kasu kiirest riiklike kulutuste kasvust, kuid seda ei saa valitsuse-foobia tõttu teha. Ilmselt peab Valge Maja tuleval nädalal piirduma illusoorsete lubadustega teha midagi infrastruktuuri vallas ja lubama sõlmida kolm ootel olevat kahepoolset kaubanduslepet – mille kohta nad ka ise varem on öelnud, et eriti palju töökohti sealt ei koida.

Jänkide ametivennad Euroopas tõestavad aga samal ajal värvikalt, miks finantsturud nende juulikuise nn kirurgilise sekkumise suhtes skeptiliseks osutusid: ühelt poolt lubas eurotsoon Kreekale uut finantspäästet, teiselt poolt kukkus Euroopa Keskpank (kaks nädalat hiljem) Itaalia ja Hispaania võlakirju kokku ostma, nõudes neilt vastutasuks karmimat kasinust.
Nii üks kui teine panus on osutunud põduraks.

Kust küll hüppas välja mõte valida Itaalia peru peaminister Silvio Berlusconi inimeseks, kelle najale panna püsti euroala poliitika usaldusväärsus?! Juba sünnitaski tema valitsus masendavalt mitteveenva kasinuskava. Praktilised kuid poliitiliselt valusad võtted (nagu varamaks ja käibemaksulisa) pandi kohmetult naeratades kõrvale. Ühtlasi lubati koalitsioonikaaslastel lahjendada lubatud kulukärpeid. Selle asemel plaanib Berlusconi hakata senisest oluliselt efektiivsemalt maksuraha koguma. See võluratsu on meile juba talumatult tuttav. Ta talutatakse alati tallist välja siis, kui sisukamad eelarvemeetmed kõrvale on heidetud.

Kreekal õnnestub endast aga veelgi tobedam mulje jätta. Reede tõi meile uudise: järgmise abimakse läbirääkimised on katkenud, kuna eelarve-eesmärgid on puha täitmata.

Valitsused ja keskpangad lootsid ehk, et suvine paus laeb mingi ime läbi täis maailmamajanduse – ja nende endi – akud. Aga ei. Kasv kõigub, rikka maailma riigijuhid on riius ja abitud.

Septembrist tuleb üha rahutumaks kiskuva aasta kõige närvilisem kuu.
Copyright The Financial Times Limited 2011.