Ivar Raig: stabiilsusmehhanism nõuab rahvahääletust

Ivar Raig. Foto: .

Majandusdoktor Ivar Raig kirjutab, et kuivõrd Eesti ELi kuulumise tingimusi, mida stabiilsusmehhanismiga ühinemine kahtlemata on, saab muuta ainult rahvahääletusega, on valitsus EMSi asutamislepingut allkirjastades oma volitusi ületanud.

Aastal 2003, 14. septembri rahvahääletusel võeti vastu Eesti põhiseadust täiendanud seadus, mis sätestas: Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest; Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi; käesolevat seadust saab muuta ainult rahvahääletusega.

Eesti rahandusminister Jürgen Ligi kirjutas koos teiste eurotsooni riikide rahandusministritega tänavu 11. juulil alla Euroopa (Finants)Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingule. Selle kohaselt hakatakse alates 2013. aastast selle kaudu andma rahalist abi võlakriisis olevatele eurotsooni riikidele 700 miljardi euro ulatuses.

Võttes arvesse Eesti riigi majanduse ja rahva suurust ning osalust Euroopa Keskpanga kapitalis, tuleb Eesti panuseks ESMi kapitali kujunemises üle 1,3 miljardi euro. See on suur raha, kui kõrvutada seda näiteks Eesti riigieelarve aastamahuga – umbes kuus miljardit eurot. Iga-aastased sissemaksed ESMi fondi saaksid olema suurusjärgus, mis on võrreldav kogu Eesti kultuuri ja hariduse finantseerimiseks eraldatava rahaga.

Eesti ühinemisel rahaliiduga vaadati mööda Eesti põhiseaduse paragrahvist 111, mis sätestab Eesti Panga ainuõigused raha emiteerimiseks Eestis. Seda sätet tõlgendatakse vastavuses olevaks ELi õigusega ning kohaldatakse ELi ja Eesti liitumislepingu ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse koostoimes. Nõustudes ühinema ELiga, kiideti heaks ka kõik liitumislepingu tingimused, sealhulgas euro kasutuselevõtt Eestis.

Paraku pole aga liitumislepingus viidet sellele, et Eesti ühinemine rahaliiduga toob kaasa ka ühinemise ESMiga ja Eesti võtab 2013. aastast kohustuse eraldada riigieelarvest maksumaksjate raha endast rikkamate riikide võlgade refinantseerimiseks.

Kuid meist mitu korda rikkam Soome suutis Kreekaga sõlmida kokkuleppe, mille kohaselt deponeerib Kreeka Soome riigi arvele suure summa raha, mis koos intressidega katab pikas perspektiivis võimalikud kahjud, mis võivad tekkida Kreeka muutumisel maksejõuetuks.

Kui Kreeka on täitnud kõik kohustused tema abipaketis osalenud riikide ees, saab ta 2036. aastal kogu deposiidi koos intressidega tagasi. Selline leping sunnib Kreekat küll pingutama ja töötab kaudselt kõigi võlausaldajate huvides, kuid tegeliku maksejõuetuse saabudes, mis on praegu tunduvalt suurema tõenäosusega stsenaarium, kaotavad kõik abistajad, välja arvatud Soome.

Tõsi, selline olukord võib tekkida vaid tingimusel, et kõik euroala liikmesriigid ratifitseerivad ESMi kui valitsustevahelise institutsiooni asutamislepingu ning ka Soome ja Kreeka erikokkuleppe. Selline olukord on juba teisigi riike ärgitanud otsima kaitsemehhanisme võimalike suurte kahjude vältimiseks. 

Kuidagi ei saa nõustuda väitega, et Soome on hakanud eurotsoonis rehepappi mängima. Pigem on see äratuskell võlgasid suurendavate ja seda aktsepteerivate riikide jaoks. Ka Eesti valitsus peaks ilmutama rohkem kainet mõistust ning toetama soomlasi, mis kokkuvõttes võiks kaasa tuua isegi finantsdistsipliini tugevnemise Kreekas ja kogu euroalas.

Pole õige karta, et Eesti ei saa end paigutada Soomega samale positsioonile, sest erinevalt Soomest oleme me Euroopa Liidu eelarvest netosaaja rollis. Eesti on juba kaua andnud lisaks eelarvelistele eraldistele liikmesriikidele tasuta peaaegu kõik oma turud ja ka kapitali väljaveo võimalused. Ilmselt on Eestist välja viidud kapital suurem kui siia saabunud toetusraha.

Kui me ka nüüd ei asu oma ettevõtlust ja maksumaksjaid kaitsma, siis toob ESMiga tingimusteta ühinemine kaasa veelgi suuremaid kohustusi. Juba räägitakse ESMi raha vähesusest mõne Kreekast suurema riigi (Hispaania, Itaalia) abistamiseks, kelle välisvõlg ei ulatu mitte enam sadadesse miljarditesse, vaid juba triljonite eurodeni.

Kui riigikogu peaks ESMi lepingu tingimusteta ratifitseerima, poleks see kooskõlas meie põhiseaduse 1. paragrahviga, mis eristab Eesti sõltumatust ja iseseisvust, mis mõlemad on deklareeritud aegumatuks ja võõrandamatuks.

Lisaks sätestab põhiseadus, et keelatud on sõlmida põhiseadusega vastuolus olevaid välislepinguid. Praegu aga oleme sattunud piiripealsesse olukorda, kus valitsus on juba sõlminud lepingu riigile täiendavate finantskohustuste võtmiseks Euroopa Liidu raames ilma riigikogu või rahva volitusteta.

Kuivõrd Eesti Euroopa Liitu kuulumise tingimusi, mida raha maksmise kohustus uuele rahvusvahelisele institutsioonile kahtlemata on, saab põhiseaduse täiendamise seaduse 3. paragrahvi kohaselt muuta ainult rahvahääletusega, saab ESMiga ühinemist otsustada vaid rahvahääletusega.

Teisest küljest aga – rahvusvahelisi lepinguid rahvahääletusele panna ei saa. Selliselt on tekkinud oluline vastuolu Eesti riigiõiguse ja valitsuse võetud rahvusvaheliste kohustuste vahel, mille ületamiseks ei piisa ainult riigikohtu tõlgendamisest.

Et panna Eestis lõpuks piir Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse doktriini vohamisele, tuleks ka meil luua sõltumatu põhiseaduskohtu institutsioon. Möödunud 20 aastaga on Eesti muutunud üheks enim rahvusvahelistesse organisatsioonidesse integreeritud riigiks Euroopas.

Nüüd tuleb meil hakata uuesti rohkem tähelepanu pöörama riigi suveräänsuse kaitsele ja kindlustamisele. Seda saab teha eeskätt poliitiliste ja juriidiliste vahenditega.

ESMiga ühinemise võiks riigikogu panna rahvahääletusele näiteks küsimusega: «Kas toetate Eesti liitumist Euroopa Stabiilsusmehhanismiga, teades, et mitteliitumine võib tähendada ka lahkumist eurotsoonist?» Selliselt käitudes võiks riigikogu enamus saada lahti võimul oleva valitsuse kummitempli kuvandist ja piirata riigiõiguslikku nihilismi.

Muuseas, «riigiõigusliku nihilismi» termini Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse suhete kontekstis võttis esimesena kasutusele endine Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja praegune riigikogu põhiseaduskomisjoni juht Rait Maruste. Ta on korduvalt esinenud seisukohaga, et võimu teostamise mehhanismide oluline muutumine Eestis pole pärast ELi astumist kajastatud põhiseaduse põhitekstis.

Eesti Põhiseaduse Assamblee endise liikmena olen seisukohal, et Eesti sõltumatust ja iseseisvust piiravate lepingute sõlmimisele peaks eelnema põhiseaduse muutmine ja rahvahääletus.

Põhiseaduse Assamblee ei kirjutanud omal ajal vastavat sätet otsesõnu põhiseadusse eraldi paragrahvina vaid põhjusel, et see oleks dubleerinud sisuliselt põhiseaduse 1. paragrahvi.

Nüüd loodan, et riigikogu ja tema põhiseaduskomisjon loovad õigusdoktriini, millega Eesti suudaks ennast Euroopa poliitikas tõhusamalt kehtestada, nii nagu seda teevad iirlased, taanlased ja rootslased referendumitega ning sakslased ja paljud teised riigid aga põhiseaduskohtute ja parlamentaarse järelevalve kaudu.

Kokkuvõttes pole Eesti maksumaksjate raha eraldamine ESMi jaoks ilma rahvahääletuseta ei juriidiliselt ega moraalselt kooskõlas meie põhiseaduse, õigusriigi ja demokraatia põhimõtetega.