Muuseumi turundus: pakume kõike peale matuste
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti vabaõhumuuseum teenib ainukese siinse muuseumina üle poole oma käibest ise. Lisaks piletimüügile pakub muuseum huvilistele ka kõike pulmadest puutöötundideni, matuseid muuseumis seni korraldatud ei ole, kuna see on turundusdirektor Piret Järvani sõnul liiga tundlik teema.
«Puhas piletitulu on kõige olulisem, lisaks sellele peame ise kõrtsi, toimetame ise kaubandusega, mis on mõlemad muuseumi jaoks tuluallikad,» sõnas Järvan.
«Siin saab teha ka laulatusi või registreerimist tamme all. Matuseid ei ole veel teinud, aga kõik muu on ära proovitud,» ütles Järvan.
Matused on tundlik teema. Kui seda tehakse muuseumi lahtioleku ajal, siis on küsimus, kuidas ülejäänud külastajad sellesse suhtuvad. «Kui seda võetakse pelgalt kui elavat ajalugu, siis võib tekkida piinlikke hetki,» arvas muuseumi turundusprojektide juhti Julia Amor ja lisas, et kui pulmaliste puhul on neil ainult hea meel, kui inimesed tulevad ja soovivad õnne, siis matuserongkäiguga on asjad veidi teisti.
«Tulin just Slovakkiast ja seal oli ühes vabaõhumuuseumis tehtud nii, et kiriku ümber oli justkui näiliselt surnuaed tõeliste kalmukividega, kus tegelikult kehasid all ei olnud. Need kalmukivid olid toodud haudadelt, millel ei olnud hooldajaid ning kalmistud olid kivid muuseumile andnud. See võttis mõtlema. See on nii püha teema ja see muutub liiga tundlikuks. Kehasid seal alla ei ole, aga inimeste nimed on päris nimed,» lisas Järvan.
Suurem osa muuseumi tulust teenitakse aga piletimüügist. Selle kohta, kui palju inimesi tuleb Eestist ja kui palju väljaspoolt muuseumil väga täpset statistikat ei ole, aga ligikaudselt on neid umbes pooleks.
«See tähendab, et peaks iga ühe käest küsima. Asja teeb keeruliseks see, et sellel aastal loodab muuseum saada üle 110 000 külastaja,» sõnas Järvan. Turistide seas on omakorda lõviosa neid, kes tulevad kruiisiga Tallinnasse ainult üheks päevaks.
Turistid viiakse kõigepealt vanalinna ja sealt edasi on valida, kas minna näiteks Kadriorgu või Vabaõhumuuseumisse. «Meie eelis on see, et mujal maailmas ei ole vabaõhumuuseumid pealinnas. Siia saab kesklinnast 10. minutiga,» ütles Järvan.
«Kruiisiturist tahab näha konkreetse koha eripära. Erinevalt näiteks Kadriorust tutvustab Vabaõhumuuseum just seda,» kommenteeris Amor.
Kruiisituristid on Eestis aga väga lühikest aega ning mõne valitud tunni jooksul on Eesti elu eripära väga raske seletada. «Kultuurid on erinevad, kruiisituristi puhul ei sa tunniga kogu seda infot ja tunnet kätte anda, mida me tahaksime,» sõnas Järvan.
Selleks, et külastajad saaksid muuseumist Eesti rahva tegemistest 18-19 sajandil paremini aru, jääb väheks nii interjööridest kui teinekord ka seletustest. «Iga talu väravas on infostendid, aga neid ei jaksata teinekord lugeda. Kui talupere toimetab elava ajaloo võtmes oma kukkede, kanade ja põrsaastega, annab see palju parema ülevaate,» nentis Järvan.
Tema sõnul võiks kohti veel rohkem ellu äratada, aga see võtab palju aega ja raha. «Me igapäevaselt ei jõua seda kahjuks teha, küll aga erinevate ürituste ajal hakkab muuseum kihama ja ärkab ellu.»
Juuli lõpus avatud näituse auks, mis tutvustab leivaga seotud keelendeid, lavastatakse muuseumis aga neljal korral ka keelendiga seotud stseene. Näiteks Kuie külakoolis saab näha, kuidas kubjas vee ja leiva peale saadetakse, sest ta külakohut solvab kui kohus nõuab temalt mõisa moonanaise lapse jaoks ülalpidamisraha. Pulga talus saab näha, kuidas leivad ühte kappi said, teisal jälle seda, kuidas pere poeg, kes kroonu leival, kodustele kirja on saatnud.
«Me ei tihka neid täna rohkem plaanida, sest me ei tea, kas üritus müüb välja või ei. Kui sellele tuleb suurem nõudlus, siis oleme lavastusi valmis rohkem kordi tegema,» ütles Järvan.
Idee stseene lavastada sai alguse sellest, et muuseumis on suur leivateemaline näitus. Plaani, et sinna juurde hakkavad ka lavastused käima, esialgu ei olnud. «Aga kui me näituse 30. juunil avasime, siis sel puhul lavastasime ka vallakohtu istungi ja see meeldis pealtvaatajatele tohutult. Kõik kes lavastuste üles astuvad, on meie omad töötajad, teadurid, turvaülem bioloog.»
Uus suund on muuseumis praktilise suunitlusega koolitused maa-arhitekttuuri teemadel: roo- ja laastukatuste valmistamine, kiviaedade ehitamine.
«Inimesed tulevad võtavad omad loodid ja kirved kaasa ja hakkavad juhendaja abil palki taguma või katusekonstruktsioone välja mõtlema ja õppima. Nädalavahetuse kursus lõpped suisa eksamiga ja saab ka diplomi,» lisas Järvan.
Aiaehitamise koolitusi on muuseum teinud aastaid. «Kiviaiad, lattaiad, need on sama moodi väga populaarsed. Nüüd on tunne, et see esmane vaimustus ja uudishimu hakkab aga raugema. Aedade ehitamine ei ole võib-olla ka nii keeruline võrreldes katuste ja muude puitkonstruktsioonidega.»