Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Mille poolest küüslaugusordid erinevad?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pildil nõukogude ajast pärit Eesti kohalik sort.
Pildil nõukogude ajast pärit Eesti kohalik sort. Foto: Eesti Maaülikool

Eesti maaülikooli aianduse osakonna lektori ja küüslaugukasvataja Priit Põldma sõnul on Euroopa Liidu sordiregistris 112 erinevat küüslaugusorti.


Maaülikooli küüslaugu sordivõrdluskatse tulemustest rääkides selgitas Põldma, et eri sortidel on vahe liitsibula küünte arvus, kogu liitsibula suuruses ning selles, kas ta putkub ehk ajab õisikuvart või mitte.

«Selle aasta tulemustega olid ikkagi kõige suuremad küüslaugud meie kohalikul kloonil, mille sordinime ma ei tea, aga need on kasvanud Eestis juba nõukogude ajast,» selgitas lektor ning lisas, et kuna tegemist on nõukogudeaegsete sortide järglastega, siis tegelikult ei oska keegi nende täpset nime öelda.

Samuti oli Põldma sõnul korraliku saagiga Leedu sort «Ziemiai», mis on heledama koorega. «Kui kohalik kloon on lillaka triibuga, siis tema on valkjam, viskab vaid õrnalt lillakat tooni. «Ziemiail» on keskmiselt kuus ühtlase suurusega küünt, vene omal võib varieeruda 2-6 küüneni,» kirjeldas ta.

Maitse kohta selgitas küüslaugukasvataja, et Prantsuse sordid tundusid olema natuke mahedamad, ent kõikide katses kasutatud sortide biokeemilisi analüüse pole jõutud veel teha. «Kui saia, mahlasid ja õunu on võimalik degusteerimise teel võrrelda, siis küüslaugu puhul on see suhteliselt raske. Kui ühe korra maitsed, siis tapad juba järgmise maitse kohe ära. Aga neil on erinevus küll,» lisas ta.

Millist sorti kasvatada?

«Soovitada on selles mõttes raske, et ega neid sorte täna nii väga vabalt saada ei ole. Kohalikku klooni, mida enamus meie tootjad kasvatavad, on kõige lihtsam kätte saada. «Ziemiaid» on samuti võimalik lihtsamini osta, ja mõningaid Poola sorte ka. Ka Prantsuse omasid on Eesti aiandusfirmad maale toonud. Aga nõudlus on nii suur, et käsimüüki nad see aasta kindlasti ei satu,» selgitas Põldma.

Kui sügise poole on küüslaugud üleüldiselt mahlasemad, siis edasi oleneb mahlasus juba säilitamisest, mille ajal nad muutuvad järjest kuivemaks. «Küüslaugu keskmine kuivaine sisaldus varieerub laias laastus 32-37 protsendini ja selles osas ei saa öelda, et mõned oleks mahlasemad. Kindlasti võib suur küüs tunduda mahlasem, aga kui seda hakata kuivainesse arvutama, siis ikkagi suurt erinevust ei ole,» kirjeldas maaülikooli lektor.

Lõhnata küüslauk

On olemas ka küüslaugusort, millel on küll õige küüslaugumaitse, ent mida süües ei jää juurde küüslaugule omast vänget lõhna. Sellise ilma lõhnata küüslaugu (odorless garlic) kohta ütles Põldma, et ta on sellest kuulnud ning selle kohta ka internetist lugenud, ent oma silmaga näinud pole.

«See on poolmüütiline asi praegu. Ei ole õnnestunud leida. Ameerikas on see olnud üks aretustöö eesmärke, aga kas ta ka päris nii on, seda ei tea,» lisas ta.

Tagasi üles