Tööaeg
See on aeg, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid. Tavaliselt töötatakse täistööajaga, 40 tundi nädalas, kuid töötaja ja tööandja võivad kokku leppida ka lühemas ehk osalises tööajas. Sel juhul tuleb töölepingus kindlasti ära märkida nädala töötundide arv, näiteks: töötaja töötab osalise tööajaga, 30 tundi nädalas.
Näide: töölepingus oli kirjas, et inimene töötab osalise tööajaga, kuid nädala töötunde polnud kirjas. Ta töötas tööajakava alusel ja tema tööaeg ning -tasu sõltusid sellest, mitu tundi oli tööandja talle konkreetsel kuul tööd ette näinud. Esialgu oli töötaja sellega rahul, aga kui töötunde hakkas vähemaks jääma ja vähenes ka töötasu, tekkisid tema ja tööandja vahel konfliktid ning töötaja pöördus lõpuks töövaidluskomisjoni.
Ta nõudis kogu töötatud aja eest tasu täistööaja alusel, väites, et kuna töölepingus polnud nädala tundide arvu näidatud, siis tuleb eeldada töötamist täistööajaga. See vaidlus lahenes küll nii, et pooled jõudsid kompromissini, kuid tööandjal tuli töötajale välja maksta täiendavalt töötasu küllaltki suures ulatuses.
2. Töötasu
Töölepingus näidatakse ära töötasu, lisatasud (kui nendes on kokku lepitud) ja töötasu arvutamise viis. Seega peab olema üheselt selge, kuidas kujuneb töötaja lõplik töötasu.
Näide: töölepingus oli töötasu kohta järgmine kokkulepe:
tagatud töötasu – 10 000 krooni,
töötasu on tulemustasu x % netomüügist ja x % prognoositud võidust.
Tööandja oli seisukohal, et töötasu tulebki välja teenida tulemuste alusel. Kui tulemus jääb madalamaks kui 10 000 krooni, siis kindlustab ta töötajale 10 000 krooni, kui aga tulemus on suurem, siis saab töötaja tasu vastavalt tulemusele. Töötaja aga leidis, et lisaks 10 000 kroonile lisandub tema töötasule igakuiselt tulemustasu. Kuna tööandja maksis töötasu siiski oma seisukoha alusel, siis pöördus töötaja töövaidluskomisjoni, kes tegi otsuse, et talle tuleb lisaks 10 000 kroonile välja maksta igakuiselt teenitud tulemustasu.