Heleni aiablogi: projekt «Segapeenar korda»

Mägisibulate uus kodu. Foto: Helen

Mul on aias lillede jaoks sisuliselt üks suur pikliku kujuga peenar. Seal kasvas lilli juba enne minu perenaiseks saamist, mõned istutasin mina, mõned ärkasid ellu pärast värske mulla panemist ja väetamist ning nii oligi selleks suveks saanud peenrast meiekandi kõige tihedama asustusega ala.

Roos, kaks pojengi, iirised, kaks päevaliiliat, seebilill, neli sorti mägisibulaid, kukehari, nõmm-liivatee ja mõned margareetad – kõik olid ühes peenrapooles toredasti koos. Ühesõnaga korralik segasummasuvila.

Varem arvasin, et ilus oleks ju, kui roosi ees, all ja ümber oleks mägisibulatest vaip, aga kui nõmm-liivatee otsustas eelmisel kevadel ise vaibaks hakata, siis sel aastal pidin juba mägisibulaid liivatee teki alt piilumas käima. Ehk siis, roosi all, ees ja ümber kasvas nähtavalt ainult suur roosakas-lilla vaht ja ühtegi mägisibulat ei paistnud enam.

Ikka üsna hulk aega kulus kättevõtmisele ja otsuse langetamisele, et kes siis kuhu sealt peenrast kolima peaks. Uurisin siit ja sealt, et mida keegi sellest peenrast üldse tahab ja otsustasin siis osad selle asukad teistesse peenardesse kolida.

Näiteks roos tahtvat päikest ja nõrgalt happelist, toitaineterikast, vett läbilaskvat mulda, päevaliilia, kes kohe roosi kõrval on, päikest või poolvarju, huumusrikast aiamulda ning pojeng ja iiris samuti päikest ja parasniisket viljakat aiamulda. Ehk siis neile neljale sobis see peenar tegelikult hästi.

Mägisibul ja harilik kukehari tahavad samuti päikest, aga pigem kerget ja kuivemat tavalist mulda või liivmulda. Aed-liivatee ja seebilill päikest ning kergemat liivast mulda.

Esialgu tundus kõige lihtsam kolida ära aedliivatee ja seebilill, aga sellest üksi oleks vähe olnud. Mägisibulatel ja kukeharjal oleks sellegipoolest kitsaks jäänud. Tegelikult tahaksid päevaliilia, roos ja pojeng ka üksteisest enam eemal olla, aga pojengi ja roosi ma kolida ei julge.. Võib-olla kunagi lihtsalt nihutada kogu mullapalli või poole peenraga üksteisest eemale? Või äkki ei peaks kartma - mis siis, kui nad järgmisel aasta ei õitse?

Ühesõnaga lükkasin otsustamise natuke edasi ja püüdsin läheneda teise nurga alt. Mul ei olnud ju veel peenartki, kuhu uued asukad ümber istutada. Keset muru uut peenart ma kaevata ei tahtnud. Muru on niigi vähe ja lisaks oleks pidanud siis uus peenar üsna suure osa päevast varjus olema. Praeguse peenra asukoht on ainuke, kuhu päike paistab kõige pikemalt. Maja serv jälle on liiga liivase pinnasega, liiga kuiv ja liiga kuum. Käisin sihitult mööda aeda ringi ja leidsin, et ainuke võimalus on selle sama pikliku kujuga peenra teist otsa laiemaks teha, seal asuvad tundmatu nimega (hmm...taaskord jah tundmatu nimega...ikka veel läheb mul mõnikord uut lille ostes meelest nimi üles kirjutada :-) ) suvelilled pottidesse istutada ja kanarbik näiteks õunapuu alla kolida.

Mõeldud-tehtud. Õnneks oli mul terrassi kaevamisest alles üks kärutäis mulda (pisut liiva mulla hulgas). Kaevasin peenra laiemaks, panin mulla peenrasse ja kolisin ära kõik mägisibulad ja kukeharja. Lihtsalt nii tundus lõpuks kõige lihtsam. Nüüd ongi mul imekena mägisibula peenar, kus kõik sordid on ilusti näha ja kõigil on ruumi kasvada. Vähemalt kaheks suveks peaks ruumi jätkuma.

Vanasse peenrasse jäid siis roos, kaks päevaliiliat, kaks pojengi (millest üks ei ole veel kunagi õitsenud), iirised ja nende kõigi ees aed-liivatee ja seebilill ja mõned kimbud margareetasid. Kirjelduse järgi tundub ikka veel kitsas, aga tegelikult on see peenar kolm-neli meetrit pikk ja nad ju peaks seal kõik ilusti hakkama saama? Kui selgubki, et ei saa, siis kolin aed-liivatee õunapuu alla, seal pesitseva kanarbiku elupuude alla, seebilille... Seebilille kolin lihtsalt ära ja nihutan roosi ettepoole ja ühe pojengi ettepoole ja siis peaks küll kõikidele ruumi ja mullast toitaineid jätkuma. Aga sel suvel ma kõike seda kindlasti ei tee.

PS!  Vaatasin eile, et meie toiduainete kompostris on täitsa korralik must muld, ainult pealmine kiht on õunasüdamed, kurgikoored ja muu veel mitte lagunenud sodi. Ei tea, kas sel aastal võib veel taimedele sealt värsket mulda peenrasse juurde panna? Või ehk pole liialt palju toitaineid vastu sügist ja külmasid hea? Või pole sellest lugu? Tavaliselt olen kevadeti pannud rammusamat kompostimulda ja sügisel enne külma roosidele vähem rammusat mulda ümber kuhjanud. Aga küsimus on, kas seda rammusamat mulda võiks ka sügisel kasutada?

Heleni aed asub siin.