Üldiselt on finantskriisidega alati nii, et mida kauem nende lahendamisega oodata, seda kallimaks asi lõpuks kujuneb. Euroalaga on see hetk kätte jõdnud.
Münchau: eurot ei pruugi päästa ka ühisvõlakiri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks kuud tagasi öeldi, et kõige hullem, mis juhtuda võib, on kriisi levik Itaaliasse-Hispaaniasse ja majanduse taastumise seiskumine.
Nüüd ongi kriis otsapidi Itaalias ja Hispaanias, majanduskasv euroalas aeglustub.
Järgmine süžeepunkt tragöödias oleks majanduslangus – ja see ei ole laest võetud stsenaarium.
IMFi tegevjuht Christine Lagarde hoiatas nädalavahetusel värskendava avameelsusega, et majanduslanguse risk on suur, kutsudes poliitikuid kohestele tegudele.
Nüüd on kriisi jõud juba nii suur, et olemasolevad kaitsemehhanismid enam ei kõlba. EFSF sepistati väiksemate maade aitamiseks, pidades silmas Kreekat, Portugali ja Iirimaad – Itaalia või Hispaania kaitseks on see mehhanism kasutu. Kui laenuvõimsus tõsta, ütleme, 2 triljoni euro peale, kaotaks Prantsusmaa ilmselt oma AAA reitingu. Mis omakorda mõjutaks EFSFi kui sellise laenuvõimsust, mis sõltub sellest, kui suur on AAA-maade osakaal.
Et Itaaliale või Hispaaniale tõesti mingi kaitserajatis ehitada, oleks pikaajaliseks lahenduseks juurakeeles solidaarvastutus ehk siis maakeeli eurovõlakiri. Saksamaa ei saaks kuidagi pakkuda tagatist Itaaliale, ega ka Prantsusmaa Hispaaniale. Probleem on kasvanud nii suureks, et usaldusväärne oleks vaid ühine garantii.
Kahjuks on lood aga nii, et eurotsooni võlakirja ei saa võtta kasutusele homsel kesköisel kriisikoosolekul.
Vaja oleks uusi institutsioone. See tuleks mitme sammuga protsess, täpselt nagu euro enda kasutuselevõtt 1990. aastate keskel. Eurovõlakirjade tarvis tuleks muuta Euroopa leppeid.
Muutmist vajaksid ka mitmete Euroopa riikide põhiseadused.
Tavatingimustes paneks Euroopa Ülemkogu püsti komitee, mis võtaks aastat paar plaani koostamiseks. Siis tuleks valitsustevaheline konverents ja dramaatiline tippkohtumine. Ja pärast seda läheks aastaid ürituse ellu rakendamiseks.
Kriisikorras võiks paari protseduuriga «lõigata», kuid selleks oleks tarvis poliitilist juhtimist – mida aga ei paista kusagilt. Mõelgem vaid eurokaalsaste halenaljakale kanakitkumisele Soome-Kreeka tagatisega. Ja siiamaani jageletakse paketi peenes kirjas tektsi üle, mis ta tuleviku osas sisulist rolli ei mängi.
Kujutage ette, et homme palutakse Saksamaal, Hollandil või Soomel kirjutada alla eurovõlakirjale. Möödunud nädalal ütles Saksa kantsler Angela Merkel iga päev, et seda ei tule. Hollandi peaminister Mark Rutte ütles, et siis oleks vaja eelarveliitu. Vastu on ka Soome peaminister Jyrki Katainen, kes siiski oletab, et asi tehakse sügisel ära. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble ütles, et eurovõlakirja eelduseks oleks täisväärtuslik poliitiline liit – see oli tema viis öelda ei.
Kas nad kõik blufivad? Vaid teatud piirini. Ma tean, et vaatlejad on muutunud küüniliseks, eriti Merkeli avalike vastuseisude osas. On ta ju olnud iga kriisimeetme vastu esimesest Kreeka abist alates – pärast aga ikka järele andnud. Kas eurovõlakirjast saab järgmine vaatus etenduses, kui Merkeli eitusest hiljem jaatus evolveerub? Äkki võtab ta leebema tooni, kui alguses, pärast seda, kui Bundestag EFSFi muudatustega lepib?
Ma tean, et Merkeli ja Schäuble lähedal on inimesi, kes on nõus seisukohaga, et eurovõlakiri oleks kriisile ainuke lahendus. Ma ei imestaks, kui nad isegi hädaolukorra plaani valmis on teinud. Aga poliitika hoiab neid tagasi. Merkelil läheb juba sellegagi raskeks, et parlamendis EFSFi laiendamiseks häälteenamus kokku saada. Küllap see tal õnnestub, aga eurovõlakirja võitlus käiks tõenäoliselt üle jõu. Koalitsioon läheks katki.
Ühesõnaga: kuigi seda, et Kreeka või Itaalia ilma eurovõlakirjata lõpmatult euroalasse jääda saaksid, on võimatu ette kujutada, on sama raske uskuda, et Saksamaa, Soome ja Holland eurovõlakirjaga nõus oleksid. Kuskilt seega käriseb.
Peibutav oleks ehk mätsida kokku väike eurovõlakiri, mis kataks vaid väikese protsendi riigivõlast. Aga see ei lahendaks kriisi.
Võib-olla aktsepteeriks sotsdemokraatide juhitud Saksa valitsus – pärast 2013. aasta valimisi – eurovõlakirja? Aga siis oleks juba liiga hilja.
Äkki keerab kriis nii ägedaks, et kõik löövad vedelaks ja kiidavad eurovõlakirja heaks kui väiksema «kuradi»? Võib-olla tõesti, aga sellist asjade käiku vaevalt keegi soovib.
Ainus väike lohutus on lähemas perspektiivis Euroopa Keskpanga võlakirjaostude programm, mille summa ulatub juba kõvasti üle 100 miljardi euro. Nagu ma aru saan, hääletas selle vastu mitu EKP nõukogu liiget, mis tähendab, et konsensus on habras ja kampaania ei kesta igavesti.
Kuna ebakindlus valitseb nii eurovõlakirjade kui EKP ostukampaania suhtes, on täiesti arusaadav, miks investorid euroala kukkumisele panustavad. Mis aga tähendab, et kriis kestab edasi ning läheb üha hullemaks ja kallimaks.
Ja kui poliitikud varsti mingisugust dramaatilist pööret ei soorita, ei aita enam isegi eurovõlakiri mitte.
Copyright The Financial Times Limited 2011.