Janno Reiljan: investorid ja spekulandid

Janno Reiljan Foto: Pm

Spekulandi tõstmine investori seisusse kujutab endast majanduse arenguprotsesside pea peale pööramist, milles tuleb otsida 2008. aastal alanud ja praegu jätkuva majanduskriisi üht peamist põhjust, kirjutab Tartu Ülikooli majandusprofessor Janno Reiljan.

Viimastel kuudel on ajakirjanduses palju juttu «investoritest», kes paanikas lausa «kiini jooksevad». Võrdlus parmude eest võssa põgenevate lehmadega on igati asjakohane. Vaesekesed ei leia kuidagi õiget kohta, kuhu oma rahanatukest kindlat ja suurt tulu teenima panna. Investorite asemel räägitakse aga hoopis spekulantidest.

Spekulandi tõstmine investori seisusse kujutab endast majanduse arenguprotsesside pea peale pööramist, milles tuleb otsida 2008. aastal alanud ja praegu jätkuva majanduskriisi üht peamist põhjust. Ilma majandust peadpööritavast finantstaevast tagasi maa peale toomata ja jalgadele asetamata ei ole võimalik välja töötada maailmamajanduse jätkusuutlikku arengustrateegiat.

Investorid ja investeerimine
Investeerimine tähendab ressursside paigutamist pikaajalist väärtust loovatesse projektidesse. Noor inimene kulutab oma aja ja (enamasti vanemate) raha hariduse (elukutse) omandamiseks: selle investeeringuga luuakse teadmiste näol kapital, mis inimest eluaeg teenib.

Perekond kulutab (sageli laenu arvel) oma kodu rajamisse: see investeering parandab kõigepealt elukvaliteeti, mis «teenib end tasa» täiskasvanute töötulemuste ja laste õpitulemuste paranemise arvel. Vanaduse saabudes on laenude tagasimaksmise koormus kantud ja kodu osutub vanaduspuhkusele siirdudes parimaks pensionikindlustuseks (üür ei neela suurt osa pensionist).

Ettevõtjad investeerivad mingi kauba tootmisse või teenuse osutamisse. Neil on küll omakasupüüdlik soov teenida kasumit, kuid nad väärivad austust töökohtade loojatena (töötajatele teenimisvõimaluse pakkujana). Kuna investeering ettevõtlusse ei ole inimeste elukvaliteediga vahetult seotud, siis hoolitsetakse seaduste abil selle eest, et kasumit ei teenitaks teiste kahjustamise arvel (looduse reostamine, töötajate tervise kahjustamine jms).

Ausa ja vastutustundliku ettevõtja teenitud kasum peaks meis kõigis rõõmu tekitama – see raha on end tõestanud investori käes. Sellest saavad oma osa ka manulised riigi ja kreeditori näol.
Investeerimine on seotud ebaõnnestumise riskiga. Noore inimese võimed ei vastanud taotletud haridusele ja tehtud kuludest hoolimata jääb see omandamata.

Õnnetuse (töövõime kaotus vms) tõttu satub pere raskustesse ja kaotab kodu koos sellesse tehtud investeeringuga. Turuolukorra ettearvamatu järsk halvenemine viib ettevõtte pankrotti. Investorit kui ühiskonna arengu eestvedajat tuleks riskide maandamisel ja ületamisel aidata, et julgustada ka riskikartlikke ühiskonna arengusse investeerimisel oma panust andma. Investori mured ja raskused on ühiskonna kui terviku arenguprobleem.

Säästud ja pangad
Raha satub aga ka inimeste kätte, kellel ühtki produktiivset investeerimis­ideed ei ole. Enamikul ei peagi olema, sest säästudest piisab enamasti ainult lühiajaliste ja väikeste hälvete tasandamiseks sissetulekutes või väljaminekutes. Selliste «tavainimeste» mureks on raha paigutamine nii, et selle väärtusest võimalikult suur osa säiliks.

Pangad pakuvad võimalust paigutada raha deposiitkontole, mille sümboolne intressimäär Eestis praegu inflatsioonist küll kaugele maha jääb, aga see-eest on ka hoiuse kaotamise risk väike.

Veel paarkümmend aastat tagasi tegelesid pangad nende kätte usaldatud raha enam-vähem konservatiivselt väljalaenamisega raha vajavatele investoritele.

Pangad esinevad sel juhul (kaas)investoritena, kes riskide maandamiseks investeerimisprojekti tulukust ja laenaja usaldusväärsust hoolega kalkuleerivad ja kontrollivad. Panga teenistuseks on hoiustatava ja väljalaenatava raha intressivahe, mis selgelt ja üheselt tekkis ainult tegeliku investori produktiivse tegevuse arvel. Loodetavasti tegi majanduskriis nii väikehoiustajatele kui ka pankadele selgeks, et parem on oma liistude juurde jääda, sest elukutselised spekulandid koorisid mõlemaid üpris karmilt.

Spekulandid ja spekuleerimine
Spekulandid on loonud müüdi, nagu võiks üksnes raha pööritamisega (ilma investeerimiseta) rikkust luua. Nad on nagu elukutselised mängijad kaardilauas, kes ligimeelitatud lihtsameelseid koorivad. Need haid on koos kasumiga börsilt ammu kadunud, kui amatöörid veel oma õhku täis «investeerimisportfelle» imetlevad – aktsiate järelturul ei saa ju põhimõtteliselt mingit uut väärtust tekkida. Välja on töötatud spetsiaalsed võtted, et teenida teiste kahjustamise arvelt.

Kõige mastaapsem finantsgeenius Bernard Madoff oli rahakeerutajana aastakümneid finantsmaailma üldine imetlusobjekt. 70 aasta vanuses teenitud 150 aastat vanglat ja ligi 17 miljardi USA dollari konfiskeerimine tabasid seda «tublit meest» aga tema enda osalusel esilekutsutud finantskriisi tõttu. Muidu oleks lollikari teda elu lõpuni imetlenud ja kadestanud.

Kui palju on aga neid finantspätte, kes toimetasid vasakule ainult mõne miljardikese või mõnisada miljonit. Sellised kurjategijad saavad pikka aega vabalt toimetada ainult seetõttu, et maailma valitsevas finantsäris puudub sisuline kord ja kontroll. Kisa tõuseb ainult siis, kui pätid üksteist alt tõmbavad. Riikide ja inimeste röövimist püütakse aga näidata kui geniaalse investeerimistöö tulemust.

Tõelise Robin Hoodina kerkib finantsspekulantide hulgas esile George Soros, kes olevat miljardeid dollareid võitnud Rootsi, Suurbritannia ja teiste riikide rahasüsteemide kahjustamise arvelt. Kuigi ta ei rikkunud ühtki seadust (ei saa ju rikkuda seda, mida ei ole), ei ole teiste kahjustamise arvelt raha teenimises küll midagi positiivset ja austustväärivat.

Erinevalt tavaspekulantidest ostis George Soros endale austust ja lugupidamist, suunates olulise (me ei tea küll, kui olulise) osa saagist vaestes maades demokraatia arengu toetamisse. Oma heategevusega on ta vahest teinud aga eriti palju kurja – ta «õilistab» ka neid kahju ja laost külvavaid finantsspekulante, kes oma saaki heategevuslikul otstarbel ei jaga.
Spekulatiivsele rahakasvule rajatud majanduskasv on ainult näilisus. Jätkuv finantskriis ja spekulantide kiinijooks peaksid selle lõpuks kõigile selgeks tegema. Spekulatiivne enesepettus viis katastroofi lävele paljude arenenud riikide majanduse.

Majandusliku ja sotsiaalse katastroofi vältimiseks suunasid valitsused spekulantpankade päästmiseks ja majanduse stabiliseerimiseks kaugelt üle kümne triljoni dollari. Niipea kui valitsuse rahasüstide mõju lõppes, on maailmamajandus uuesti stagneerumas. Aga nüüd on valitsused ise finantskriisis, millelt spekulandid püüavad taas kord prisket noosi teenida.

Aktsia- ja finantsturgudel, samuti riikide võlakirjade ostmisel ei investeerita, vaid spekuleeritakse. Rikkust saab luua ainult väärtusi loovates tootmis- ja teenindusettevõtetes. Raha pööritamisel jagatakse loodud väärtusi ainult ümber. Jätkuv maailma finantskriis lihtsalt toob selgelt ilmsiks finantsspekulatsioonide laostava mõju kõigile neist sõltuvusse sattunud riikidele, ettevõtetele ja inimestele.