Mart Laar: Eestil on läinud väga hästi

Kaitseminister Mart Laar. Foto: Peeter Langovits

Postimees palus Laaril meenutada oma esimest peaministri aega, mil äsja käibesse tulnud Eesti kroonil tuli ohjata hüperinflatsiooni.

Kaitseminister Mart Laar, kas valuutakomitee süsteemi kasutuselevõtt 1992. aastal oli juhus?

See oli läbimõeldud ja teadlik valik. Valuutakomitee on süsteem, kus keskpanga roll on väike, keskpank ei saa anda valitsusele laenu ega muud moodi valitsus välja aidata. Et kroon püsiks, pidi eelarve olema tasakaalus.
Mäletan üsna hästi, et enne rahareformi seaduste vastu võtmist tuli Ardo Hansson mu juurde ja küsis, et kas ma ütlen selle avameelselt välja. Inimesed, kes valuutakomitee süsteemi teadsid, said aru, mida see otsus tähendab. Ma soovitasin tal ausalt öeldes mitte väga põhjalikult avada, mida see väga täpselt tähendab. Seadus läks toonasest Ülemnõukogust läbi suhteliselt lihtsalt, sest ainult üks saadik sai päris täpselt aru, mida see tähendab.

See tähendas eelarvetasakaalu kohustust. Esimest eelarvet tegema asudes oli riigikassa tühi, valitsuse reservid olid viimseni kulutatud ning Eestil oli kaelas üsna suur võlg Soome ja maailmapanga ees. Eelarve projekt oli selline, et kohustuste pakk oli kaks korda nii suur, kui oli tulude pakk. Kui tagasihoidlikult öelda, siis olukord oli suhteliselt keeruline. Esimene valitsus pidigi selle asja kokku lappima ja eelarve tasakaalu saama. Kärpesse läksid ettevõtluse subsiidiumid, valitsussektor ja omavalitsustoetused, erinevad sotsiaalprogrammid, maha kärbiti enam vähem kõik, mis laokil oli.

Eelmisel aastatuhandel olen kaks korda väga rängalt kärpinud. 1992. aasta eelarve oli väga karm kärpimine. 1999 oli vaja teist korda eelarve tasakaalu saada.

Te olite ju ka hiljutiste kärbete juures?

Kolmas oli ka väga raske, aga 1992 oli kahtlemata kõige hullem. Kõik oli harjunud, et raha on kusagil ja raha antakse. Ukse taga oli rahataotlejate järjekord ja inimesed olid eranditult solvunud, kui selgus, et kogu aeg on neile raha olnud, aga nüüd enam ei ole.

Millal saabus murdepunkt, mil võis öelda, et krooni usaldusväärsus on tagatud?

1993. aastal oli selge, et kroon jääb. Esiteks suutsime eelarve tasakaalu viia ja teiseks suutsime inflatsiooni alla viia läbi sama eelarve tasakaalu, sest raha kulutamine paratamatult vähenes. Krooni esimeseks aastapäevaks oli selge, et rahareform on õnnestunud, mitte tehniliselt, vaid ka sisuliselt. Peale selle vahepealsed panganduskriisid üle elatud ja muud õudused.

Kas te võrdleks 1992. aastat ja Vene kriisi järgset aega?

1992. aastal tuli kõik luua, möllasid parem- ja vasakpoolsed ekstremistid, valitsus pidi autoriteedi looma kogu territooriumil. Ega keegi meid ei usaldanud. Et Eesti riik jõuab mingile tasemele, et üldse sellest olukorrast välja ronib, seda ei uskunud keegi. Ainult üksikud inimesed lootsid seda. Me olime endine Nõukogude Liidu vabariik ja pidime selleks ka jääma.

1992. aasta algul enamus meie kaubandusest oli seotud Venemaaga. Need on asjad, mida keegi enam ette ei kujuta. Venemaa abi oli märkimisväärne majandusblokaadi näol, sest valikuid ei olnud ja majandus pidi pöörduma läände.

1999 ei olnud ka kerge, sest eelmine valitsus oli otsustanud tõsta pensione ilma, et selleks raha oleks. See tuli välja maksta, raha selleks ei olnud ja pensionikassa lendas aastateks miinusesse.

1992. aasta otsuseid peeti väga vastikuteks ja minust sai absoluutne kurjuse kehastus, aga ma ei kahetse tehtut. Tegin seda, mida on Eesti rahvale ja riigile vaja. Seda, mida minust arvatakse, nii väga ei huvita. Vaadates tulemusi, siis Eestil on läinud tänu nendele otsustele, majanduspoliitikale tervikuna, väga hästi.

Kui Eesti valitsused oleks olnud laenu võtmisele altimad, siis oleks kindlasti valmis nii neljarealine Tallinna-Tartu maantee kui ka Saaremaa sild.

Jah.

Jõukad lääneriigid on aastakümneid majanduse elavdamiseks kasutanud seda mudelit, et valitsus laenab raha.

Aga kus nad omadega on?

Rahva elujärg on neil päris hea.

See on laenatud elujärg ja need riigid maksavad praegu selle elujärje eest juba praegu ränka hinda, ja ma kardan, et hind aina kasvab. Kuna me oleme läänemaailmaga seotud, siis peame ka meie osa sellest hinnast maksma. Kui meie majanduspartnereil läheb halvasti, siis läheb ka meil halvasti. Sellist olukorda, kus istuvad Kreeka ja Portugal ning mille äärel istuvad ka suured riigid, ma ei kadestaks. Laenudele ülesehitatud heaolu ei tööta. See on ka põhjus, miks meil läheb suhteliselt paremini. Meil on suhteliselt parem elada, sest riigil võlga peaaegu pole. See on heade ja õigete otsuste tulemus.

Aga selle eest on ettevõtjate ja eraisikute laenukoormus väga kõrge.

Aga me eelistame inimest riigile. Riik pole maailmas kõige targem, inimesel peab olema õigus otsustada.

Millele te oma esimesed kroonid 1992. aastal kulutasite?

Kindlasti millelegi absoluutselt mõttetule. Ma ei mäleta, aga midagi liiga mõttekat need asjad ei olnud. Olime noored ja aktiivsed, aga seda ma mäletan, kuidas mööda linna käisin ja krooni hindu vaatasin, aga et ma midagi ostnud oleks…