Päevatoimetaja:
Sander Silm

Miks inimesed elukindlustust ei taha teha

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Sirje Niitra
Copy
Elukindlustus aitab lähedasi surma korral.
Elukindlustus aitab lähedasi surma korral. Foto: Meelis Tomson

Eesti elanikel on selle aasta teise kvartali lõpu seisuga ligi 65 000 elukindlustuslepingut ehk napilt kümnendik tööealistest inimestest on oma lähedastele seeläbi turvatunde kindlustanud.


Valdavalt jagunevad inimesed, kellel ei ole kindlustust, kahte suurde rühma - ühed, kes ei tunneta kindlustuse vajalikkust või maandavad riskid muul moel ning teised, kes lihtsalt ei mõtle riskidele.

Keskmise Eesti pere kohustused on enamasti suuremad kui kiiresti kasutusele võetavad varad. Üldiselt aga ei mõelda ette, kas lähedastele jääb kodu alles, kas nad suudavad laenu maksta ning kuidas nad hakkama saavad siis, kui pere põhitoitjaga peaks midagi juhtuma.

Teistest enam mõtlevad kindlustusele väikelaste vanemad ja riskantsemate ametite esindajad, kellele tihtipeale teeb kindlustuslepingu tööandja.

Elukindlustuse kohta on levinud hulk müüte, mida Swedbank Life Insurance äriarenduse juht Mihkel Mandre üritab järgnevalt ümber lükata.

Müüt number 1: Mul ei lähe seda nagunii mitte kunagi vaja.

Inimesed ei usu, et nendega võiks midagi hirmsat juhtuda ja seega pole ka kindlustust vaja. Kindlustus seostub ebameeldivate mõistetega nagu surm ja probleemid ning inimesed ei soovi mõelda surmale ega sellele, mis juhtub pärast seda. Seda ei nähta võimalusena kindlustada lähedaste toimetulekut, kes lisaks kalli inimese kaotusele võivad muu hulgas kaotada ka olulise sissetuleku allika.

See müüt põhineb eelkõige kogemuse puudumisel. Et kindlustatud inimeste osakaal Eesti ühiskonnas on veel väike, siis pole ka palju neid, kes on lähedase kaotuse korral saanud vähemalt rahamured unustada.

Müüt number 2: Kindlustus on kallis.

Arvatakse, et kindlustuse sõlmimine on väga kulukas ning kindlustusmaksed neelavad suure tüki igakuistest sissetulekutest. Eeldatakse, et kindlustus on seega ainult rikastele inimestele.

Paljud seostavad elukindlustust omaaegse kombineeritud lahendusega, mis kätkes endas nii kindlustuskaitse (kindlustussumma väljamaksmise surma korral) ja raha kogumise (kindlustussumma väljamaksmise lepingu lõppedes) võimalusi. Levinud olid lahendused lastele kogumiseks ning III samba kogumiseks. Tänapäevased lepingud on juba eraldi ning seega tuleb ka igakuine makse lepingu eest väiksem, kuna kindlustatakse üldjuhul vaid elu.

Isegi inimesed, kes on teadvustanud elu kindlustamise vajadust, kipuvad tihtipeale aluseks võtma vaid hinda. Küll aga tasub lugeda tingimusi, et mida konkreetse hinna eest saab ja mis riskid on kaetud. Näiteks 10 000 euro suuruse kindlustussumma kindlustuskaitse maksab vaid 10 eurot kuus. Sama suure summa kogumiseks sama kuumaksega kuluks ligi 83 aastat.

Müüt number 3: Kindlustus on üks suur pettus, õnnetuse korral nagunii raha ei saa.

Arvatakse, et kindlustusfirmad petavad kliente igal võimalikul viisil. Kindlustuse madal maine ja vähene usaldus on aluseks olukorrale, kus kindlustus seostub millegi sellisega, millega ei soovita ennast siduda, sest leitakse, et selle võimalikud ohud on suuremad kui kasud.

Juhtumeid, mille puhul kindlustusselts hüvitise maksmisest keeldub, on tegelikult väga vähe. Kindlustusandjate huvides ei ole väljamaksetest keeldumine – see oleks edasisele tegevusele väga suur löök ja vähendaks usaldust.

Vastupidi, piiripealsed juhtumid lahendatakse kahjukomisjonides tavaliselt ikka väljamaksmise kasuks. Keeldutakse juhtudel, kus juhtum selgelt kuulub välistuste alla, näiteks on elukindlustuse puhul lepingu sõlmimisel teadlikult varjatud raskekujulist haigust või on toimunud raske õigusvastase tegu, mis on lõppenud surmajuhtumiga.

Müüt number 4: Kindlustus on vajalik ainult pereinimestele.

Levinud on arvamus, et kindlustust on vaja ainult neil, kellel on väiksed lapsed. Pole ju vahet, kas lapsed, abikaasa, elukaaslane või vanemad - kui keegi sõltub minu sissetulekust või mul on keegi, kellest hoolin, saan ma teda ka kindlustusega kaitsta.

Müüt number 5: Kindlustuslepingu sõlmimine on tülikas

Inimesed, kellel isegi pole põhimõtteliselt mitte midagi elukindlustuse vastu, arvavad, et kindlustuse sõlmimine on tülikas protseduur, mis eeldab pikkade, väikeses kirjas lepingutega tutvumist, paberite täitmist ning kindlustusfirmas kohal käimisi.

Mõni aeg tagasi oli tõesti tegemist pika protseduuriga, kuid tänapäevaseid lepinguid on võimalik juba sõlmida ka internetipangas paari hiireklikiga ning arsti juurde tuleb tõendi saamiseks minna vaid väga suurte kindlustussummade või tõsisema tervisehäire puhul.

Müüt number 6: Sõpradel ja tuttavatel ei ole elukindlustust.

Tuttavate mõjul on kindlustuse tegemisel väga oluline roll. Teenust usaldatakse rohkem, kui mõnel sõbral või tuttaval on varasem kogemus.

Eestis ei ole olnud piisavat võimalust laialdaste kogemuste tekkimiseks. Elukindlustuse omamine ei paista välja. Seda ei saa sõbrale demonstreerida nagu uut telefoni. Samas on kindlustuspakkujad tähele pannud, et kliendid soovivad sõlmida lepinguid just siis, kui nende tuttavate seas on juhtunud õnnetus, kus elukindlustus oleks perele tagajärgede lahendamisel oluliselt abiks tulnud.

Müüt number 7: Kartus pikaajalise siduva lepingu ees.

Inimestele ei meeldi ennast siduda pikaajaliselt erinevate kohustustega. Osalt on see põhjustatud usaldamatusest, teisalt kindlustunde puudumisest tuleviku ees.

Mingeid muid siduvaid kohustusi peale igakuise makse ja oma kohusetunde elukindlustuslepinguga ei kaasne. Selle saab soovi korral igal hetkel lõpetada.

Müüt number 8: Kindlustuse maine on kehv.

Inimeste mälu on halbade kogemuste osas pikk. Usalduse puudumine ja tõrjuv suhtumine tugineb peamiselt kas enda või tutvusringkonna isiklikele ebameeldivatele kogemustele ja kunagistele ootustele mittevastamisele. 90ndate algusaegadest, kus paljud inimesed kaotasid oma laste elu- või pulmakindlustuse rahad, on säilinud hirm kindlustusega petta saada.

Tollase negatiivse kogemuse peamised põhjused olid rublaaja lõpuaastate hüperinflatsioonis, rahareformis ja laiemalt olukorras, kus üks ühiskondlik kord vahetus teise vastu. See peegeldus kogutud summade väärtuse devalveerumisega ka kindlustuslepingutes, mis olid eelkõige sõlmitud raha kogumiseks.


Müüt number 9: Lähedased peavad ise hakkama saama.

Kindlasti tasub ennast panna lähedase rolli. Hoolimata raskest situatsioonist näevad kindlustuspakkujad iga päev positiivseid emotsioone klientidel, kes ootamatult on saanud teada kaotatud lähedase elukindlustussummast. Kuigi see ei leevenda valu, siis vähemalt ei lisandu hingelisele valule rahalised probleemid.

Tagasi üles