Saksa ökokülas valitseb loodushoidlik eluviis

Päikesepaneelide paigaldamine katusele.. Foto: SCANPIX.

Kuidas toime tulla loodusele võimalikult vähe kahju tehes? Sellele küsimusele otsivad juba üle kümne aasta vastust Saksamaa Salzwedeli linna lähedal Poppau küla külje all elava Sieben Lindeni ökokogukonna liikmed.

Taimetoit, põhumajad, päikesepaneelid, puu- ja juurviljaaias töötamine, vee säästmine ning palju muud, millele luksuslikes tingimustes elav lääneeurooplane sageli tähelepanu ei pööra, on ökoküla loomulik osa. Lihtne niisugune elu muidugi pole, kirjutab

Virumaa Teataja

.

Liitumiseks prooviaeg

Gaby Bott, kes on Sieben Lindeni ökokülas elanud seitse ja pool aastat, nendib, et esimestel aastatel võeti uusi roheliste vaadetega inimesi kogukonda vastu kergemini kui praegu.

«Toona, kui mina siia tulin, oli siin 25 elanikku. Kui ma paari päeva pärast otsustasin siia edasi jääda, võisingi kohe seda teha,» meenutab ta.

«Praegu on meil kehtestatud aastapikkune prooviperiood, mil tuleb inimesel end varasemate olijate ees tõestada. Selle aja jooksul otsustab 80 täiskasvanust ja 30 lapsest koosnev suur pere, kas nad saavad ja tahavad temaga koos elada.» 

Gaby Botti määratluse järgi tähendab ökoküla teistsugust eluviisi ja teistsuguste majade ehitamist.

Ta selgitab, et nende küla asutajad soovisid selle rajada niisugusesse kohta, mille ümbruses oleks võimalik tegelda põllumajandusega.

«Siit kilomeetri kaugusel asuva 160 elanikuga Poppau küla ümbruskond on ökokülaks ideaalne paik,» kinnitab naine. Ja lisab: «Valikule aitas kaasa ka see, et siin oli varemgi farm. Selle hooned tuli lihtsalt uuesti üles ehitada.»

Palju tühja maad

Sieben Lindeni ümbruskonna infrastruktuur on kehvapoolne ja noortele seal tööd ei jätku. Ökoküla elanikele see hõredalt asustatud piirkond aga sobib ning seal käib pidev ehitustöö: parajasti on pooleli suure maja rajamine.

«Tulevikus võib meie külas elada ligi 300 inimest,» ütleb Gaby Bott. «Oleme endale maad juurde ostnud: esialgu kuulus meile 50, nüüd on aga 77 hektarit.»

Külas elatakse ka vagunelamutes, kuid see on pigem ajutine lahendus, kuni uued majad ehitatakse. Tänavu alustatud majja kolib elama 15 inimest ja see peaks valmima tuleva aasta aprillis.

Väga suurt vabadust ei saa kogukonna liikmed majade tegemisel nautida, sest nemadki peavad arvestama Saksamaal hoonetele kehtestatud ettekirjutustega.

Suurim põhumaja

Sieben Lindeni ökokülas asub Euroopa suurim, kolmekorruseline põhumaja-korterelamu, mis valmis 2004. aastal.

Gaby Bott tõdeb, et põhupallidest ja savist on maju ehitatud juba 150 aastat, sellest hoolimata tuli nende kogukonna liikmetel niisuguse stiili mõistlikkuse tõestamiseks ja maja ehitamiseks kulutada palju raha ja energiat.

«Alles selle aasta algusest ei pea inimene, kes soovib Saksamaal endale põhumaja ehitada, enam ehitusametis kaua luba ootama, sest meie näide on olemas,» nendib ta.

Uute asjade proovimine ja heade saavutuste teistega jagamine ongi ökoküla üks põhimõtteid.

«Tänu ülemaailmsele ökokülade võrgustikule oleme ühenduses 160 külaga. Seetõttu ei pea me alati kõike ise välja mõtlema, vaid võime uurida, kuidas üht või teist mujal tehakse,» lausub Gaby Bott.

Kõigil on oma ülesanne

Kuigi ökoküla mõiste võib tekitada kujutluse, et seal kehtib naturaalmajandus ja raha ei eksisteeri, pole asi päris nii.

«See, kes soovib siia elama tulla, peab algul sisse maksma 12 000 eurot,» märgib Gaby Bott. «Kõik inimesed teevad siin mõnd tööd, olles näiteks ehitaja, poemüüja, kokk või aednik. Samas töötavad nad ka väljaspool küla. Mina näiteks annan joogatunde ja korraldan loodushoidlikust eluviisist huvitatutele seminare.»

Osa teenitud rahast, 5.50 eurot päevas, maksavad küla elanikud ühiskassasse. Selle eest ostetakse süüa, hügieenivahendeid ja muud vajalikku.

70 protsenti juur- ja puuviljadest tuleb Sieben Lindeni enda aiast. «Viljapõlde meil veel pole, aga plaanime need millalgi rajada,» lisab Gaby Bott.

Kuulavad üksteist

Ehkki ökoküla elanikel pole paljuski ühesugused põhimõtted, tuleb neil üksteist kuulata, isegi siis, kui kõiki rahuldavaid lahendusi on raske leida.

«See vajab aega ja kannatlikkust,» tõdeb Gaby Bott. «Millegi otsustamisel peab kaks kolmandikku külaelanikest olema otsuse poolt, aga kui kas või üks inimene on väga vastu, võib ta otsusele veto panna.»

Arutelud külas käivad väikestes gruppides, kuid vajaduse korral tulevad kokku kõik kogukonna liikmed. Sellisel foorumil seisavad inimesed ringis. Üks neist, kes on kurb või mõne mure küüsis, astub keskele ning sõnastab kõva häälega oma probleemi.

Teised ei paku talle välja lahendusi, vaid aitavad tal uut vaatepunkti leida. Juhti ega guru Sieben Lindenis pole, seal on kõik võrdsed.

Elu suurtes peredes

Ökoküla majades elatakse suurte peredena. Gaby Bott elab koos viie täiskasvanu ja kolme lapsega. «Mulle on oluline elada mitte tavalises tuumikperes, vaid olla kontaktis paljude inimestega,» ütleb ta.

Sieben Lindeni väikestel lastel on metsa all oma lasteaed, kooliealised viiakse hommikuti vabakooli või Salzwedelis asuvasse tavakooli. Küla vanim laps on praegu 12-aastane.

Mobiiltelefone ökokülas ei kasutata, kodudes pole televiisorit ega arvutit. Telerit vaatama kogunetakse vahel baari, reedeti näidatakse seal ka videoid.

Teistest erinev eluviis pole Gaby Botti hinnangul lastele halvasti mõjunud.

«Kui meie lapsed kooli lähevad, ei tekita see neis mingeid lisasoove, sest neil pole vajadust tarbimise järele,» kõneleb ta. «Hea on see, et neil pole üksnes isa ja ema, vaid nad kasvavad suures peres. Seetõttu ei tunne nad end koolis üksi ja teistest erinevana.»

Lapsed on ka oma klassikaaslasi Sieben Lindenisse kutsunud, et neile sealset elu näidata.

Vesi puhastub jaamas

Vesi tuleb Sieben Lindeni ökokülla 45 meetri sügavusest kaevust. Pärast kasutamist jookseb vesi spetsiaalsesse taimedest tehtud puhastusjaama, mille järel kasutatakse see ära aias.

1,4 meetri sügavune puhastustiik sisaldab liiva, mineraale ja mikroorganisme. Selle lähedal ei tunne ka teravama ninaga inimene mingit erilist lõhna. Küla käib regulaarselt kontrollimas terviseamet.

Elektrit toodetakse Sieben Lindenis päikesepatareidega, kuid külmemal ajal kasutavad külaelanikud nii majade kui vee soojendamiseks ka oma metsast pärit puid.

Vagunelamutest noorteküla

Igal aastal võtab Sieben Linden vastu üheksa noort, kes veedavad seal vabatahtliku ökoloogilise aasta. Lisaks tuleb neid suviti praktikale.

«Noored toovad siia uut energiat,» sõnab Gaby Bott. «Nad leiavad, et neil pole vaja ei diskot ega baari, vaid neil on ka isekeskis huvitav.»

Kolm aastat tagasi rajasid Sieben Lindeni noored endale külla vagunelamutest omaette piirkonna. Teist aastat kogukonda kuuluv Sophie jutustab, kuidas põhumajast suve- ja talveköögi rajamine läks esimesel korral untsu ning praegu ehitavad nad seda uuesti üles.

Et midagi tema elust puudu oleks, neiu ei arva. «Mõnikord ma küll külastan oma sõpru ja perekonda, kuid ma ei tunne, et peaksin siit sageli väljas käima,» ütleb ta.

Sophie sõnul tuleb Sieben Lindenisse seminaridele ja laagritesse alati üpris palju külalisi ning kord kuus pühapäeviti on seal avatud uste päev.