Juhtkiri: lõputu laenamise loogiline lõpp
8. august 2011, 10:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal pakkus kõvasti üleilmset kõneainet Ühendriikide rahandusseis ning demokraadist riigipea Barack Obama ja Kongressi vabariiklaste vastasseis võlapiiri tõstmise küsimuses. Ilmselgelt lähenevate presidendivalimiste sugemetega avalik poliitiline käteväänamine lõppes kokkuleppega ning esimesed teated reitinguagentuuridelt olid ootuspärased: USA säilitas kõrgeima krediidireitingu, kuigi Moody’s muutis selle väljavaate negatiivseks.
Reedel pärast börside sulgemist teatas aga reitinguagentuur Standard & Poor’s, et otsustas siiski Ühendriikide reitingut alandada. Lisaks majanduslikele aspektidele viitas S&P, et Ameerika poliitika on muutunud erapoolikuks, ennustamatuks ja vähem efektiivseks, seda siis riigiasjade juhtimisel.
USA valitsuse võlg, mis juba maikuus ületas 14,3 triljonit dollarit, on ühele tavainimesele oma kosmiliste mõõtmetega hoomamatu. Kuid igaüks meist on võimeline mõistma, et lõputuna näival laenamisel peab ühel hetkel tulema loogiline lõpp. Võlg on võõra oma, laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua ning SMS-laenuga peetav pidu, olgu kuitahes ülev ja suurejooneline, tuleb ühel hetkel siiski kellelgi kinni maksta. Ja see omakorda võib tähendada leppimist teatud elustandardi langusega – kujundlikult öeldes tuleb pipstüki küpsetamise asemel mõnda aega makarone keeta.
USA dollar on maailmaraha, aga majandusnäitajad, hiiglaslik, sada protsenti SKTst ületav riigivõlg, eelarvedefitsiit ja ka tööpuudus kõigutavad selle usaldust. Rahatrükk ei ole kestlik pääsetee.
Mida tähendab S&P otsus USA seni kuulikindlatele võlakirjadele, ei osanud nädalavahetusel keegi üheselt ennustada. Muidugi ei ole Ühendriikide majandus mingi kaardimajake, mis ühest tuuleiilist tõugatuna kokku kukub, kuid kõikuma on see ehitis küll löödud. Doominoefektina järgnevaid negatiivseid uudiseid saame ilmselt finantsturgude avanedes täna ja edaspidi veelgi kuulda.
Väikese avatud majandusena saab Eesti üsna vahetult osa kõigist maailma rõõmudest ja vaevadest. Kuid vähemalt ühes osas võime olla kui mitte rahulolevad, siis vähemasti rahulikud: meil endil ei tule suurt osa riigieelarvest kulutada võetud laenude tagasimaksmisele.
Arvestades eriti eelmise kümnendi laenuahvatlusi ja selleteemalisi avalikke arutelusid (isegi teatud avalikku survet), oleme küll võrdlemisi kergelt pääsenud. See kogemus peaks meile olema tulevikus otsuseid tehes äärmiselt õpetlik.