/nginx/o/2011/08/05/697728t1h6feb.jpg)
Karismaatiline Itaalia liider Silvio Berlusconi satub ajalehepealkirjadesse enamasti seoses mõne järjekordse korruptsiooni- või seksiskandaaliga. Lõppev nädal tuletas aga taas kord meelde, et hoolimata moraaliküsimustest juhib Berlusconi üht Euroopa suuremat majandust.
Kui eelmise nädala lõpul küsiti, kas jänkid ikka suudavad oma riigi maksejõutuse vältimises kokku leppida, siis lõppeva nädala teemaks on Itaalia ja Hispaania riigirahanduse olukord.
Rahaturgude investorid otsustasid, et nende riikide maksevõime tuleb kahtluse alla seada ja seega võib riskide maandamiseks võlakirjade intressitaset kergitada. See omakorda võimendas ebakindlust ja sundis väärtpabereid kogu maailmas müüma aina odavama hinnaga.
Lehman Brothersi juhtumile järgnenud paanikaga olukorda veel võrrelda ei saa, aga asi on siiski juba sedavõrd hull, et enam ei saa rääkida ajutisest tagasilöögist või kohatisest ebakindlusest. Teadmatus ja sellest tulenev ebakindlus tuleviku ees valitseb rahailma.
Berlusconi esines kolmapäeval parlamendi ees. «Meil on tugevad majanduslikud alused,» kuulutas Berlusconi, toonitades, et riigi pangandussüsteem on tugev, erasektori võlatase madal ja eelarvepuudujääk väike. Sellegi kavatseb valitsus aastaks 2014 kaotada.
Berlusconi ütles, et turud ei hinda piisavalt Itaalia tugevaid aluseid – eirates omaenda koalitsioonikaaslaste nõu haarata initsiatiiv ja mitte hakata süüdistama väliseid tegureid.
Itaalia välisvõlg ulatub 120 protsendini SKTst. Majanduskasv on tagasihoidlik. Probleemiks on aga ka see, et Itaalia väljaostmine on küsitav. Itaalia majandus on kaks korda suurem kui Iirimaa, Kreeka ja Portugal kokku.
Berlusconi lubas parlamendile tööturureforme ja maksumuudatusi. Berlusconi meelest tuleb rahaturgude paanika vastu võidelda «järjekindla ja usaldusväärse» tegutsemisega.
Itaalia kuulutas juba välja 43 miljardi euro suuruse kärpekava, kuid Berlusconi ise on kriisi ohjeldamise juures kriitika osaliseks saanud. Tema vastuolud rahandusministri Giulio Tremontiga on kasvanud sedavõrd suureks, et viimane oli sunnitud rahaturge rahustama karmi väljaütlemisega: «Kui langen mina, langeb Itaalia. Kui langeb Itaalia, siis langeb ka euro.»
Berslusconi kõrval pole kerges olukorras ka Hispaania valitsusjuht Jose Luis Zapatero, kes pidi katkestama oma puhkuse, et tõtata kriisi rahustama.
Õigupoolest on börsid langenud juba selle aasta algusest saadik. Võib-olla on see loomulik korrektsioon, mis hindab ümber hiljutise üleilmse kriisi surutisest vabanenud investorite optimismi. Seda toetab dollarite trükkimise lõpetamine USA föderaalreservi poolt.
Et turud langevad, näeb iga eestlane lihtsalt. Teise samba pensionifondide kuue viimase kuu tootlus on valdavalt punane, kui jätta kõrvale konservatiivsed fondid. Ülejäänud, mille fondijuhid on panustanud suurel määral aktsiatele, aga kukuvad.
Nii et kui Tallinna börsil noteeritud firmade juhid ei lase oma suvepuhkust langevast aktsiahinnast häirida, siis enamik eestlasi näeb kriisi oma rahakotis, mitte ainult rahvusvaheliste uudistekanalite esiuudistena.
Kokkuvõttes on põhiküsimus ikkagi selles, kas eurol on tulevikku või pudeneb see mõne aasta pärast taas kord kaheks või enamaks valuutaks. Nii liigutav on ju mõelda, et tugeva eelarvepoliitikaga riigid, nagu Saksamaa või Soome või Eesti, kasutavad tugevat, kuid Kreeka, Hispaania või ka Itaalia nõrka eurot.
Senised märgid näitavad siiski, et lisaks majanduslikku otstarbe puudumisele ei toeta euroala lagunemist või hargnemist ka poliitikud.
Berlusconi lubadus jätkata Itaalia majanduse tugevdamist teeb au, kuigi meela korruptsioonialti poliitiku maine pole just kõige soodsam olukorras, kus maailm ootab karmi kokkuhoiupoliitikat.
/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)